Peeter Helme: Meie igapäevased robotid

Pühapäeval lõppes festival Plektrum, mis toimus tänavu loosungi all “Kas sa armastaksid robotit?”.

Mu mõtted liikusid kõndivate metallkolakateni, keda kohtame raamatuis ja filmides. Taipasin ka kohe, et selline, üsna levinud ettekujutus on kitsas ning põhineb kirjanike ja filmimeeste fantaasiatel, mitte tegelikkusel. Mida see tõdemus aga ütleb meie võime kohta tajuda ümbritsevat keskkonda ja selles toimuvaid muutusi?

Ettekujutus Terminaatorit meenutavatest robotitest on tegelikult so sixties – kui aga mõelda Karel Čapeki näidendile “R. U. R.”, on see lausa so twenties! Me ootame ringi tatsavate masinate saabumist, aga ei märka, et robotid on ammu juba meie seas. Me lihtsalt ei taju pangaautomaate, nutitelefone või õppimisvõimelisi otsingumootoreid robotitena. Ja ootamegi üha antropomorfide saabumist. Jah, Honda ASIMO ja tema suguvendade kujul on nad olemas, kuid kurioosumitena. Ja ilmselt selleks nad ka jäävad, sest multifunktsionaalse rauakolaka asemel on olnud lihtsam luua lisaks nutikale telefonile või fotoaparaadile nutikas muruniiduk ja tolmuimeja. Robotid on seega olemas. Igal pool. Nad on lihtsalt tulnud nii märkamatult, et me ei tunne neid ära, olles kinni raamatute ja filmide klišeedes.