Peeter Helme: Postapokalüptika tulgu juba kiiremini!
Jah, miljonitele, sest juba mängu eelkäija, vene kirjaniku Dmitri Gluhhovski samanimelisel romaanil põhinev “Metro 2033” müüs ligemale kaks miljonit eksemplari. Kui palju seda illegaalselt alla laaditi, ei oska keegi öelda – aga selge see, et kordades rohkem. Ja “Metro”, mis hiilgab oma sünguse, õuduse ja närvipingega, pole sugugi mitte kõige popim post apokalüptiline arvutimäng. Näiteks 2008. aastal välja tulnud suhteliselt humoorikas ja popkultuurivihjetest tiine “Fallout 3” müüs koos kõigi järgneval paaril aastal ilmunud lisadega vahest isegi viis miljonit eksemplari. Aasta vanem “S.T.A.L.K.E.R.: Shadow of Chernobyl” – üks iseenesest tõesti creepy kogemus, mis tekitas kindlasti nii mõnelegi mängijale õudusunenägusid – pani aga üle kahe miljoni mängija rahakoti raudu avama. Sama juhtus tema kahe järjega.
Kuigi võib arvata, et vähemalt osa virtuaalsete postapokalüptiliste mängude fännidest on ühed ja samad, elab viimastel aastatel sedalaadi meelelahutus tõesti üle buumi. 21. sajandil on ilmunud sadu paremaid ja halvemaid arvutimänge, mille tegevus on asetatud maailma, kus on kas toimunud zombiepideemia, tuumasõda, tulnukate sissetung või mingi muu katastroof, mille tulemusena on kadunud maailm, nagu meie seda tunneme. Enamasti tuleb neis mängudes võidelda end läbi vaenuliku keskkonna, uurida hoopis uuelaadsete reeglite järgi toimivat maailma ning proovida jääda inimeseks (või siis mitte, käituda hundina huntide seas).
Kõlab võikalt? Ometi janunevad terved mängijate hordid sedalaadi toodangu järele ning ootavad pikisilmi nii uusi postapokalüptilisi mänge kui ka end juba tõestanud toodangu järgesid.
Kas see on mingi surmaiha? Või läänemaine tüdimus turvalisest elust? Seesama, mis paneb “Kaklusklubi” peategelase otsima vägivaldset meelelahutust või mille tulemusena Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaadi” Patrick Batemanist saab sarimõrvar?
Ehk siiski mitte. Ehk on tegu sooviga panna end proovile, avastada uusi ja põnevaid maailmu ning tulla neis toime, astudes mõneks tunniks välja harjumuspärasest, vaadata iseennast ja meie praegust elu kõrvalt. Vahest ka püüdega mõtiskleda nõnda, ise üsna vahetut, hirmutavat ja oma parimatel hetkedel uskumatut närvikõdi ja kohalolutunnet pakkuvat seiklust läbi elades selle üle, mis praegu on valesti, mis on tänapäeva ohud ja võimalused. Nii et tõesti, tulgu see 14. mai juba kiiremini, et saaksin uuesti sukelduda tuumasõjajärgse Moskva allmaaraudteede rägastikku võitlema mutantidega!
