Peeter Helme

See on märkimisväärne summa. Ainulaadne ka meist tunduvalt rikkama riigi jaoks. Nii ei varjanudki Soome kodumaiste keelte keskuse juhataja Pirkko Nuolijärvi oma üllatust, nimetades tegu ajalehele Helsingin Sanomat “uskumatult heaks investeeringuks”.

Nagu sellest oleks veel vähe, pole tegu ühekordse sutsaka, vaid läbimõeldud kavaga. Juba sügisel pani firma õla alla töö jätkamiseks soome vana kirjakeele sõnaraamatu kallal. Olukorra teeb Eestist vaadatuna kurioosseks fakt, et Soome riik ei pidanud enam võimalikuks 1970ndatel alustatud kapitaalse töö rahastamist. Ilma erafirma toetuseta oleks see pooleli jäänud.

Kas pole hämmastav? Kes kujutaks ette, et mõni siinne suurettevõte otsustaks toetada Eesti Keele Instituuti. Või Kirjandusmuuseumi. Lihtsalt niisama. Õigemini: vastutusest oma riigi ees. Samas tuleb nentida, et enamikul Eestis tegutsevatel suurtel firmadel võib ju isegi olla vastutus oma riigi ees, aga see riik pole Eesti. Ei maksa ju nõuda Tallinna Veelt, SEB-lt või Swedbankilt, et nad vastutaksid Eesti eest. Jah, ei vaidle vastu, üht-teist toetavad nemadki. Enamasti midagi glamuurset, millega saab endale reklaami teha — eelkõige sporti –, aga ilmselt on naiivne loota, et keegi neist peaks vajalikuks millegi nii ebaseksika nagu keele- või kirjandusuuringute toetamist. See oleks ju igav.

Mis puudutab Eesti kapitaliga suurettevõtteid, siis osa neist on kroonilistes raskustes (Estonian Air), teised tõepoolest teevad ka midagi. Nii võttis LHV enda kanda sel nädalal esimest korda välja antud Eetilise Esseistika preemia auhinnafondi, Bigbank toetab enda sõnutsi “kultuurisündmusi, mis kannavad edasi eesti rahva traditsioone” ja rahvasporti. Tore, et toetab. Ja tore, et teisedki toetavad.

Kuid kus on tõeliselt suured tegijad? Kui tuua vaid üks näide, siis kõnekalt mõjub Eesti Energia kodulehel seisev info: toetatakse oma valdkonnaga seotut. Eks oma särk ole ikka ihu ligidal, aga samas teenib see ettevõte ometi raha meie kõigi käest. Ja mitte vähe. Kui nüüd Kone näitest on midagi õppida, siis mitte seda, et suurettevõtted peaksid meeletutes kogustes raha heategevuseks andma, vaid hoopis seda, et kogu ühiskonda mõjutav firma võiks siis, kui ta soovib ühiskonnale head teha, näha seda ühiskonda laiemalt oma vahetust tegevusvaldkonnast.