Peeter Helme: Vahel on vähem ­rohkem

Nädala eest Draamateatris Indrek Koffi hüsteerilise traktaadi (autori žanrimääratlus) esimest lugemist vaadates tabasin end mõttelt, et laua taga istuvad Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Tiit Sukk ja Ester Pajusoo tegelevad ju sama asjaga, mille kallal ponnistas NO99 “The Rise and Fall of Estonias”. Ja tegelevad veenvamalt.

Ei, ma ei hakka kiruma, et Nokias tehti teatri asemel kino. Selle vastu poleks mul midagi, kui lõpuks ei jääks tunnet, et kogu aur kulutati tehnilise lahenduse peale, samas kui tekst kõlkus nigela ja keskmise vahel. Ka ei tõusnud “Rise and Fall” Draamateatri mitte-veel-päris-lavastuse mõjusa destillaadini eestluse olemusest, vaid jäi logisevaks episoodide reaks.

Draamateatri näitlejate etteaste oli minimalistlik: puudusid lavakujundus, kostüümid, õieti ka tegelaskujud. Ja siiski kandis just säärane minimalism üldistust eestluse sügavusest, kägistamata samas vaataja fantaasiat ning mõjudes elava ja loomuliku kvintessentsina meie rahva ajaloost ja tänapäevast. “Eestluse elujõust” saavutas eesmärgi, mida NO99 näis samuti taotlevat, aga milleni ta kas ei suutnud või ei osanud minna. Miks? Ma ei tea. Vahel lihtsalt on nii, et vähem on rohkem.

PS Loodan, et Draamateater ei kõhkle ja võtab tüki mängukavva!