Peeter Koppel: Kolme uut Suurt Pauku oodates
Valimiste tsüklile fokuseerudes on poliitikud “tsirkust ja leiba” nõudnud rahvamassidele üha enam laenates vastu tulnud määral, mis on näiteks Lõuna-Euroopa riikides kaasa toonud riikide maksejõuetuse (jah, lugesite õigesti!).
Tegelikult kipub see nii olema kogu “rikka Läänemaailma” kontekstis. Maailma senine juhtriik USA näib arvavat, et kulukad avantüürid alates sõdadest kuni kulmu kergitama paneva tervishoiureformini saab ilusti finantseeritud täiendava võlaga… ja kui võlakirju ei osteta, siis on ju ameeriklastel võimalus “raha trükkida”. Ehk siis võlad saavad justkui kõik makstud, kuid iseasi, mis dollarite ostujõuga vahepeal juhtunud on.
Nii Euroopas kui USAs on asjalood seega pehmelt öeldes hapud ning pinge seoses avaliku sektori finantsidega üha kasvab.
Võimalikud lahendused ei tundu vaat et ühelgi juhul head neile, kes arvavad, et vastutustundetuse musternäidiseks olevale riigile võiks kümneks aastaks laenata raha vähem kui nelja protsendiga. Või ka neile, kes arvavad, et sellise riigi valuutat pangakontol hoides tema ostujõud turvaliselt säilib.
Esimene “suur pauk” võib seega seisneda selles, et riigid enam seniste ülimadalate intressidega laenata ei saa – võlakirjade hinnad kukuvad ja tootlused tõusevad!
Teine “suur pauk”, mis aja möödudes näib üha tõenäolisem, on see, et hiinlased peavad lõpetama oma valuutaga manipuleerimise. Nad on hoidnud jüaani kursi kunstlikult madalal, tekitades sellega endale globaalsel tasandil selge konkurentsieelise. See manipulatsioon on põhjus, miks te end ümbritsevate asjade tagant, pealt ja alt leiate nüüd juba enamasti kirja “Made in China”.
Nüüd on selline tegevus näiteks Ühendriikidel tõsisemalt kopsu üle maksa ajamas, hiinlased seisavad üha enam silmitsi inflatsiooniohuga ning jüaani tugevamaks laskmine tundub seega üha loogilisem.
Hiina majandust võib kritiseerida, poliitilise süsteemi kohta isegi paar krõbedamat sõna öelda, kuid jüaani tugevnemine on õigustatud ka seetõttu, et Hiina majandus on praegu suhteliselt tugevamatel alustel kui arenenud maailma oma. Reservid versus võlad ning tehnokraatia (majanduspoliitikas) versus populistlik sõnamulin on loonud olukorra, kus nime poolest kommunistlik Hiina on majanduslikus kontekstis märksa kapitalistlikum kui Euroopa või Ühendriigid.
Kolmas “pauk”, mis on mõnevõrra esimese kahega seotud (kuid mitte ainult), on toormete – energiakandjate ning väärismetallide hinnatõusu jätkumine. Loomulikult tähendab näiteks energiakandjate hinnatõus ka näiteks pehmete toorainete hinnatõusu, sest tasub vaid mõelda sellele, mis on nende tootmise sisendid.
Energiakandjate hinnatõusu toetab tarbimise kasv, samas kui pakkumist kiirelt, lihtsalt ja odavalt kasvatada ei saa.
Väärismetallides aga nähakse kaitset selle vastu, et võlaprobleemi hakataksegi arenenud riikides lahendama poliitikatega, mis muudavad valuutad nõrgaks. Kulla hind on püsinud vägagi hästi, seda vaatamata dollari tugevnemisele euro suhtes alates möödunud aasta detsembri keskpaigast. Kollane metall tundub paljudele investoritele poliitikute/keskpankurite ausõnaga võrreldes tunduvalt kindlamana.
Loomulikult eksisteerib võimalus, et üks või mitu kirjeldatud stsenaariumidest ei realiseeru. Teatavasti on suisa finantsturgude-alaste analüüside domineerivateks žanriteks “takkajärgi oleme targad” ning “etskae, kui huvitavalt seekord kõik teisiti läks, kui me arvasime”.
Samas võiks igaüks korraks mõelda, mis saab siis, kui võlaprobleemid lahendatakse poliitikaga, mis nõrgestab arenenud riikide valuutasid.
Sel juhul ühel hetkel muhelevad need, kes oma varanatukest oskasid arenenud riikide valuutadest “eemale” diversifitseerida. Plaksutavad aga need, kes julgesid riski võtta ja panustada näiteks riigivõla tootluste kasvule jne. Aga loomulikult – kõigele kirjutatule tuleks ilmselt lisada ohtralt vahele sõnu “võib”, “tõenäoliselt” jne. Samas, mõelda ju siiski võiks.
