Foto: Ilmar Saabas

Kaitseliidu taastamine 1990ndate alguses ei läinud sugugi kergelt, ja seda ka hingeliselt. Vanematel meestel oli valusasti meeles Eestisse sisse marssinud punaarmee kategooriline nõue: te, eestlased, peate relvad ära andma või me võtame nad teilt ära!

Teatri kohta käib umbes selline ütlus, et kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis peab see enne etenduse lõppu ka tulistama. Eestis, nagu ka mitmes teises riigis, jäi okupatsioonivõimu tulles laskmine aga ära. Järelikult oli halb etendus.

Johan Laidoneri abikaasa on öelnud, et kindral kahetses vangina korduvalt, et ei kasutanud õigel ajal relva iseenda vastu. Ka nii rahumeelne inimene nagu Juhan Peegel on tunnistanud, et teda on üks asi eluaeg painanud – nimelt see, et me 1940. aastal vastu ei hakanud.

Ainuüksi see mälestus oli paljudele valus ja on seda tänaseni. Aga vähe sellest, kõikvõimalikes nõukogudeaja niinimetatud dokumentides, alates töölevõtmisankeetidest, lõpetades ülekuulamisprotokollidega oli pikka aega eriti tähtsal kohal see, kas töölevärvatav või ülekuulatav on äkki „kaitselitšik” või umbes sama hull tegelane „izamalitšik”. Viimane seostus siiski pigem poliitika kui otseselt relvadega. Ainuüksi selle eest, kui keegi Kaitseliidus oli olnud, võis võõrvõim anda kümme aastat või rohkemgi vangistust. Nii pole ime, et vanemaid mehi valdasid uue vabaduse tulles ja Kaitseliidu taastamisel mitmesugused tunded.

Taasloodud Kaitseliidus polnud pilt kirju mitte ainult relvade ja vormiriietuse, vaid ka seltskonna poolest. Võttis aega, kuni terad sõkaldest eraldusid. Ajakirjandus oli tolleks ajaks juba õppinud rõhku asetama pigem halvale kui heale. Kaitseliit pälvis veidi iseäraliku, või ehk koguni hirmuäratava organisatsioonina pressis sagedasti mitte eriti sõbralikku tähelepanu.

Mäletan üht ränka õnnetust Kaitseliidu Tartu malevas, kus kahe kaitseliitlase vahel tekkis konflikt, üks tulistas teist ja tappis ta. Laskja oli pensionär, ohver üliõpilane. Lehest või lugeda pealkirju „Kaitseliitlane tappis üliõpilase”, mitte „Pensionär tappis üliõpilase” või „Kaitseliitlane tappis kaaslase”.

Avalikkuses võtsid sõna inimesed, kes olid kogu „sõjaasjanduse” vastu. Mäletan ühe tuntud vasakpoliitiku sõnavõttu, kes väitis muu hulgas, et sõjad on olemas sellepärast, et osa poisse ei kasva kunagi välja sõjamängude east. Ta küll ei väitnud, et kirurgia on olemas sellepärast, et mõnel poisil ei lähe üle huvi selle vastu, missugune inimene seestpoolt välja näeb.

1990ndate keskel arvasime Tartu ülikooli rektoraadis, et äkki saame anda oma panuse Kaitseliidu taastamisse sellega, et astume ise selle organisatsiooni liikmeks ning kutsume liituma ka teisi õppejõude ja tudengeid. Nii läkski suuresti tänu tollase haldusprorektori, praegugi Kaitseliidus tegeva Riho Illaku energilisele tegutsemisele. Taastasime ennesõjaaegse akadeemilise malevkonna, mille omapäraks on liikmeskonna kiire muutumine: ühed tudengid lähevad, teised tulevad. Kes lähevad, need võtavad kaasa sellise kogemuse, mida nii-öelda mitteakadeemilistest malevkondadest naljalt ei saa. Akadeemilise malevkonna funktsiooni on alati teadlikult viljeldud.

Täna on kaitseliitlaste maine sootuks erinev sellest, mis ta oli paarikümne aasta eest. Seda tänu kaitseliitlaste käitumisele hädaolukordades: viimaste aastate uputuste ja muude loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimisel.

Võime küsida, kas sellised olukorrad nagu hiljuti väikesel Norra saarel aset leidnud massimõrv oleksid lõppenud väiksema hulga ohvritega, kui saarel oleks olnud Kaitseliidu-sarnase ettevalmistusega mehi vastavast Norra organisatsioonist. Ja nad oleksid ülimalt keerulises olukorras enda peale võtnud juhtimise ja vastutuse. Muidugi oleks see üldjuhul politsei rida, kuid sellest teadmisest poleks saarel palju kasu olnud.

Muu hulgas näitab see Norra kole lugu sedagi, et mõnes olukorras on vajalik relvastatud inimese kohalolek. Ei ole võimalik ennustada, millal häda kätte jõuab, aga antud juhul oli suures inimhulgas vaid üks relvastatud inimene – massimõrvar. Tagantjärele tarkust jagub igaühele, aga kindlasti tehakse olukorrast analüüs ja järeldused, mis sellise intsidendi kordumise tõenäosust kahandavad. Kindel on see, et põhimõte „relvastatud jõud on ainult politsei ja kõigilt teistelt tuleb relvad ära korjata” ei toimi. Kartma ei pea mitte seda, et relvad on tavaliste inimeste käes, vaid seda, et mõni relv on vale inimese käes.

Eestlaste ajaloolises kogemuses, mida sai alguses mainitud, on relvakandmine vaba mehe õigus. Kaitseliit on koht, kus õpetatakse seda õigust realiseerima.