Vahur Afanasjev Peipsi ääres Foto: Argo Ingver

Mina elan osa oma ajast Peipsi­ääre vallas, moodustades naise ja lapsega Kasepää küla eesti vähemuse. Kui maha arvata mõned teise maailmasõja aegsed veretööd, on vene vanausulised meie kandis eestlastega kolmsada aastat rahulikult kõrvuti elanud. Ega ma õieti tea, mida nad sisimas arvavad, küll aga kujutan servapidi ette, kuidas tunneb ennast eestivenelane.

Minu perekonnanimi Afanasjev pärineb mu vanaisalt Pavel Afanasjevilt, punaarmeelaselt, kes pärast sõda Kohila tööstuslinnakesse sattus. Ta abiellus minu vanaema Ida-Rosaliega, sündis mu isa Jüri. Aasta-paari pärast, täpselt ei teagi, kunas, läks Pavel Leningradi rongile. Ja kõik. Hiljem tuli veel kiri Paveli teiselt abikaasalt, kellega ta enne sõda pere loonud oli. Jah, mu vanaisa polnud desertöör, kuid see-eest oli polügaam.

Miks vanaema ja isa vene nime alles hoidsid? Küllap eelistas vanaema olla ärajooksnud mehega abielunaine, mitte üksikema. Isa väitis, et vene nime kandes oli vabam nõukogudevastaseid anekdoote rääkida. Mina oskan vene keelt tänu sellele, et vanemad ostsid suvemaja peipsivene külla. Niipalju siis päritolust. Kui sul on mingi silmatorkav omadus, näiteks kannad vene nime või oled albiino Ida-Aafrikas, kipuvad inimesed sellest lähtuma.

« Avalehele 3 Kommentaari