Pevkuril digiretsepti ei ole. Sinul on. Talle see meeldib!
“Pevkuril digiretsepti ei ole. Sinul on. Talle see meeldib.” Ma ei imestaks, kui näeksin varsti mõnel Tallinna suuremal ristmikul sellist plakatit, esiplaanil oma nina näppiv sotsiaalminister ja tagaplaanil pikk järjekord inimestest, kes justkui seisavad oma digiretseptidega lootusetult pikas järjekorras. Keskerakonnal polegi vaja mingeid uusi nippe välja mõelda, piisab nendest, mis neile ette mängitakse.
Mis värk selle digiretseptiga siis on? Seda valmistati ette juba alates 2003. aastast ja ikka on mingi jama. Veel enne digiretsepti käikuandmist kuulsin ühest raadiojaamast pikka ja väga põhjalikku analüütilist raadiosaadet digiretsepti katseperioodil ilmnenud probleemide kohta. Isegi pealiskaudsele kuulajale oli selge, et vigu on süsteemis nii palju, et sellisel kujul seda käiku anda ei tohi. Aga anti ju ikkagi! Nüüd on tuhanded inimesed ja apteekrid hädas. No mida, riigimehed ja -naised? See sarnaneb olukorraga, kus katsetustel selgub, et bussil pidurid ei tööta, ja siis tormatakse liiklusesse… sest et graafik näeb nii ette.
See ei ole kvaliteetne valitsemine, aga me maksame selle eest makse. See ei ole nõudlik tegutsemine maksumaksjate huvides. See ei ole igatahes see, mis tohiks toimuda ühes normaalses Euroopa riigis. Mulle tundub täiesti arusaamatu see rahu, millega kõrgemad ametnikud asjast räägivad. Ja mulle on täiesti vastuvõetamatu see lõtv toon, millega sotsiaalminister pajatab, et ta ei saa midagi parata.
Selline ongi kliendi ja kodaniku vahe. Eraettevõte suhtleb oma klientidega. Kui klient on rahulolematu, siis ta raha ei maksa ja ettevõtja äri hakkab minema halvasti. Võtame näiteks hiljutise juhtumi Rimi kaubandusketiga. Rimi lõpetas ära kodumaise liha müügi, kuid oli sunnitud klientide survel Eesti liha lettidele tagasi tooma. Aga kui riik juurutab digiretseptisüsteemi, mis ei funktsioneeri nii nagu peab, mis siis saab? Kodanikud on rahulolematud. Minister aga teatab, et ega ta ei saa minna poodi vajalikke servereid ostma, selleks tuleb korraldada riigihange ja see võib võtta 4–6 kuud aega.
See on minu meelest häbematu jutt. Kui mõnel ettevõttel tuleb puudu serverivõimsusest ja sellest sõltub kümnete tuhandete klientide rahulolu, siis need serverid leitakse. Ja mis püha lehm see riigihange on? Just nagu eraettevõtted hankeid ei teeks, keegi ei ole ju huvitatud kõrgema hinna maksmisest.
Ma ennustan, et kui need 4–6 kuud rääkida valijatele juttu, et “Ansipil ja Pevkuril digiretsepti ei ole. Sinul on. Neile see meeldib,” ja samal ajal digiretsepti süsteem ootab ikka riigihanget ning uusi servereid, kodanikud seisavad järjekorras, apteekrid kiruvad, siis on sellel käegakatsutav poliitiline tulemus.
