Pigem kolin ära

Hiljuti võis meie riigi välireklaamidel näha musta huumori maigulisi plakateid, mis kujutasid endast kollaaže tuntud ­action-filmide tegelastest ja postritest. Õnnestunuim neist kandis Tartu tunnuslause parafraasi. "Halbade mõtete linn" ilutses visuaalil, kus esiplaanil Bruce Willis ja taamal sünge Vabaduse sammas.

 

Meenutas Robert Rodriguezi "Sin Cityt". Plakat mõjub nagu tabav ja otse närvile suruv nali, mis uue 18 protsendilise käibemaksu kehtestamise kõrval mitteriiklike korraldajate kultuuriüritustele, EKA uue maja ehitamise raha nullimise ja Kultuurikatla 200miljonilise toetuse nullimise valguses on tegelikult naljast väga kaugel. Näiteid on kindlasti veel.

Asi ei ole pahasti mitte ainult Tallinna linnas, vaid terves Eestis. Paljud kultuuritegelased saavad täna ja edaspidi progresseeruval hulgal oma projektidele äraütlevaid vastuseid, sest riigis, mis ennast küll kultuuririigina reklaamib, kehtib riikli­ku "kõrg"-kultuuri redutseeriv poliitika. Väidetavalt on meil nüüd kultuuritööstus, mille teket millegipärast aga silmanähtavalt ei toetata. Vastupidi - makse hoopis tõstetakse. Kultuuritööstus saab ju olla põhiliselt omaalgatuse põhine ning peamiselt erakapitalil põhinev. See kultuur, mis ­immitseb ainult läbi riiklike toetuste filtri ja tänu neile, on heal juhul vaid esinduskultuur ning tegelikult selline... kuidas öeldagi, anorektiline. Eesti ei ole rikas riik ega saa kunagi eriti rikkaks, võrreldes vana Euroopa ja Skandinaavia riikidega. Just sellepärast peaksime investeerima otsustavalt oma kultuuri. Me peame soodustama oma kultuuri ilminguid igal moel, et jääda ellu. Me ei saa käituda ainult kui transiitriik, mida me pärast pronksiööd enam niikuinii just eriti eesrindlikult ei ole.

Usun, et kultuuri simuleerimise või - mu enda tegevusvaldkonnas - kunsti simuleerimise asemel pigem kolin Eestist ära ja kutsun ullikesi, näiteks Kunstiakadeemias, sama tegema. Armsad kunstitudengid, teid ei oota selles riigis vähemalt lähema viie aasta jooksul ees arvestatav uue kunsti turg ega esindusjõulised galeriid, mis suudaksid kunstnikke art fair'idel müüa. Pole suutnud senini ega suuda ka tulevikus, tingimustes, kus omakultuuril sihikindlalt ja jätkuvalt vaipa alt rebitakse.

Tänapäeva teravmeelseim mõtleja Slavoj Žižek on täheldanud, et populaarkultuur on kõrgkultuuristunud. See tähendab, et "kõrgkultuuri" mõiste on devalveerunud ja elitaarsuse presumptsioon riiklikul tasandil ei kehti enam. Kõrgkultuur on kõikjal meie ümber ning vajab soodsaid tingimusi just nüüd. Kultuur võiks popp olla ka meie poliitikute meelest. Vastasel juhul emigreerub kultuur Eestist.

Siiski, sama palju kui poliitikute mõistmist vajame me praegu noorte endi protestimeelsust ja sõnavõtmist. Tere, noor Eesti kultuurisõber, võta sõna ja nõua oma õigusi täna, sest muidu tõepoolest tuleb unustada mõttes pakitsevad ideaalid ja teha seda, mida ei taha.
 
* Andres Lõo on kunstnik ja MTÜ KultuuriKatel juhatuse liige