Põhjendamatutele mõrvadele järgneb väänikute nõutu kahetsus - tera taheti anda ju vaid hoiatuseks. Tõtt-öelda ei ole neil aimugi, mida kõike noaga korda võib saata. On neid, kes argumenteerivad, et koer on maetud söögituppa. Avalike koolide sinikraeliste vanemate lapsed ei söö enam laua ääres, rääkimata söögiriistade kasutamisest. Kiirtoit pugitakse sisse näpuvahel või kühveldatakse suhu plastkahvli abil, mis karbiga kaasa tuleb; sai on alati viilutatud, puuviljadki poes valmis lõigutud. Tööõpetuse tundides ei tohi juba aastaid midagi teravat kasutada. Endale kogemata näppu lõikamise võimalus on ära kaotatud ka kodudest. (Rääkigu, mis nad tahavad - kõik see kehtib tegelikult ka erakoolide privilegeeritumate võsukeste kohta.) Ühesõnaga, puudu on nii noa käsitlemise oskus kui ka arusaam valust. Koolides tehtud workshop'ide käigus on sotsiaalametnikud pisitasa paljastanud noorte nolkide elukauget maailmapilti. Nimelt arvatakse valdavalt, et nuga saada ei tohiks sugugi ülemäära haiget teha - see pannakse ühte patta kriimustustega! Uljad noakangelased rahustavad vanemat põlvkonda, et kui juba noaandmiseks läheb, siis nemad praktiseeriksid igal juhul "turvalist pussitamist" (safe stabbing), ehk siis tuleb susata pepusse, selga või siis jäsemetesse - nii ei saavat keegi surma (sic!). Ainsana ohustavat elu löök südame piirkonda. Neerude ja muude siseorganite asukoha kohta bravuurikad puberteetikud midagi erilist lisada ei söanda.

Näitleja ja kirjanik Lennie James väidab, et noakandmisega kaasneb ebamaine enesekindlus. Relv taskus, muutub end juba niigi surematuna tundev teismeline superkangelaseks. Kuid tuletagem meelde, mis juhtus peategelasega Mati Undi novellis "Mõrv hotellis": sellest, kes püüdis iga hinna eest ennetada mõrvarit, sai lõpuks eksikombel ise tapja. Sama stsenaarium etendub Londoni tänavail hirmuäratava sagedusega.