Viivi Luik

Imelik  küll, aga alles täna avastasin mina  enese kohta seda, mida teised  eneste kohta ehk juba ammu teavad. Et  igast  inimesest, keda  ma  tunnen, on mul ainult  ÜKS

mälestus. Põhimälestus.  See üks mälestus  ilmub  nagu kodulehekülje avapilt, ja alles selle järel tulevad  kõik ülejäänud mälestused, ülejäänud pildid ja teated.

Muidugi me mäletame teisi  ainult läbi iseenda. Kes meid kuidagi on liigutanud, seda me ka mäletame. Me ei tea teistest muud, kui ainult seda, mis neist  meile  läbi meie endi paistab.

Ma ei saa Mati  kohta kuidagi öelda Mati Unt. Minule ta on algusest peale ainult Mati. Mulle tundub, et ma tunnen seda Matit eluaeg, lapsepõlvest peale, ja peaaegu  tõsi see ju

 ongi. Esimest korda nägin Matit siis, kui ma olin viieteistkümnene. Mati oli siis seitseteist ja tundus salapärane, tundis Otto Sammat ja Lembe Hiedelit, teadis, et öös on asju... Tegelikult ma nägin küll, et ta on  koolipoiss, aga minu arust ta oli  suur mees, täiskasvanud kirjanik! Ta ütles tihti: „Ma nii kardan!“, JULGES  öelda. Teised kartsid ka, aga kes  see ütles.

Mida me siis nii kartsime?  Mida NOORED kartsid?   Põhiliselt  häbisse langemist ja unustust. Et  kui  äkki keegi ei saa aru, mis sa tahad ja kedagi ei huvita, mis sa kirjutad.

Kõik keerles kirjutamise ümber. Kui Matit nähti, siis ohati. Mati oli juba ühe romaani valmis kirjutanud. Kõik said aru , mis ta tahtis ja kõiki huvitas, mis ta kirjutas. Aga ikkagi ta ütles:“Ma nii kardan“. Mind tegi see mõtlikuks. Kui tema, kellel minu arust enam midagi karta polnud, ikkagi kartis, siis pidi asi tõsine olema ja elu sügavikud palju sügavamad, kui võis arvata.

Aga mitte see pole minu põhimälestus Matist.

Kui ma Mati peale mõtlen, tuleb mulle meelde tülisid ja leppimisi, nuttu ja naeru. Kadunud riik ja kokku kukkunud impeerium. Keelatud raamatud ja ilma lumeta talved. Andres Tolts ja Juhan Viiding. Minu enda luuletused, milledest mõned on Mati laua taga Mustamäe korteris kirjutatud. Näiteks see:“ ..kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu,/ ega siis ei tea, mis maik on rahuajal./ Valge voodilina viskleb mööda rõdu./ Tume ohutunne tekib luuletajal.“

Kuid ka see pole minu põhimälestus Matist.

Minu  põhimälestus Matist on se , ja sellisena näen ma Matit  alati, kui ma tema nime kuulen:  suvevalgus. Juulikuu. Puulehtede kahin, ärev, selline nagu Mati  Undi juttudes.

Need puud seisavad võib olla praegugi Mustamäel, kui neid maha raiutud pole. Nende puude all tuleb mulle vastu Mati. Noor ja särav, hambad paljad. Minu mälestuses on ta pruun, päevitanud. Kuigi ma seda eriti ei usu, sest kus ta ikka nii  päevitas! Valge  T- särk toonitab tema pruuni jumet. Ta näeb välja nagu mõni  prantsuse tudeng- vabadusvõitleja või mõni  müütiline sõnumitooja. Kelmikas Mercurius. Sõnum, mille ta seal Mustamäe puude all  igaveses  suvevalguses mulle teatab, on see, et ta öösel kirjutas valmis „Ratsa üle Bodeni järve“.  See on minu põhimälestus Matist ja selliseks see  vist jääbki.