Märke keerulistest aegadest leiab igalt poolt. Ajalehte kätte võttes on ainult tutvumiskuulutuste külg selline, kus ei esine sõnapaar credit crunch. Kõikvõimalikud muud rubriigid - kokandus-, suhte-, reisi-, sisepoliitika- ja mõistagi majandusküljed - muust just nagu ei kirjutagi.

Iga päev paneb Inglismaal uksed kinni kolm-neli pubi, sest inimesed on hakanud kodus jooma. (Vähem joomine ei tule siin riigis vist kõne alla.) Mõni aeg tagasi hakkas pubide kett Weatherspoons müüma 99pennist õlut, et kliente kohale meelitada. 18kroonist õlut ei saa baaris vist isegi mitte "odavas" Eestis.

90. aastate keskpaigast alates muusikalis Cool Britannia üsna hästi peaosa mänginud London on nüüd pohmellis. Kümmekond aastat kestnud pidu on läbi, aftekat kuskil ei toimu ja peaparanduseks pole raha.

Positiivne külg selle asja juures on, et inglastel on nüüd ka muu üle nuriseda peale halva ilma. Kui mind miski esimese Inglismaal elatud aasta jooksul tüütas, siis oli see just kliima süvaanalüüs nii neli-viis korda päevas.

Linnale, mis on üle elanud katku ja suure tulekahju, ei tee üks pohmelus mõistagi midagi. Hea päevitusega pankurid tulevad varsti tagasi ja hakkavad uusi fonde kokku panema, poolakate poolt tühjaks jäetud korteritesse kolivad sisse rumeenlased ja pea siis ka esimesi kannusid välja ei valata. Ka tuumapohmell läheb kord üle. Küsimus on ainult selles, kui kaua see praegune veel kestab.