Polaarkrimi kroonik
Polaarjoonetagune elu muudab iseloomu taltsutamatuks, kinnitab Kalev Keskülale Soome menukirjanik Jari Kalevi Tervo.
“Tervo on hea kirjanik ja vinge tüüp. Legendaarne kõrtsisekeldaja, kes nüüd saanud isaks ja rahunenud. Küsige temalt mälestusi Tallinna seikluste kohta! Teil seal kutsutakse soomlasi “porodeks”, Tervo on seda tõesti, ta on ju Rovaniemist pärit,” soovitab ajakirjanik Helsingist.
Mulle päris meeldib mõte Tervoga intervjuu teha. Tema vastilmunud eestikeelne romaan “Minu suguvõsa lugu” on tõesti põnev. Pealegi on ta minu aastakäigu (1959) mees, mul oleks ehk õpetlik teada, kuidas ta ühtaegu nii palju kirjutada ja möllata jaksab.
Kaine ja tegusa Tervoga Pegasuse kohvikus lõunat süües saab mulle aga selgeks, et kui keegi meist on joomamees, siis olen see mina. “Möllumehe” päev näeb välja nii, et varahommikul viib ta taksoga (“Olen 20 aastat katsunud autojuhtimist ära õppida, aga nüüd on selge, et sellest ei tule Rovaniemist suuremas linnas midagi välja”) kolmeaastase esikpoja lasteaeda (abikaasa on küll kodune, aga laps vajab seltsi), siis läheb ujulasse ja läbib seal kaks ja pool kilomeetrit. Hiljemalt kell üheksa istub ta oma Oulunkylä (Helsingi äärelinn, veerand tundi taksosõitu kesklinnast) ridamaja helikindlas keldrikabinetis ja kirjutab poole neljani. Iga päev neli lehekülge, isegi kui töö ei istu, pingutab normi täis. Siis jõuabki pojake koju ja ülejäänud õhtu kulub lapsega mängides. Nii positiivset eesti kirjanikku ei olegi olemas, meie rahvuslik realism lihtsalt ei võimalda seda.
“Kas te õhtuti naisega ikka veini võtate?” küsin viimases lootuses, et oma harrastusele moraalset tuge saada.
“Oh, Kati joob nii harva, vahest kolm korda aastas võtab õige pisut.” Loomulikult pole Tervo kunagi Tallinnas möllamas käinud, ainult korra Krossi juures. (Mulle tuleb meelde, et Ellen Niit on Jaan Krossi elu jooksul poolteist korda pisut purjus näinud.)
No mis hirmus igatsus Soome rahval küll boheemkirjanike järele on, et nad peavad need mehed enesele välja mõtlema?!
Tänapäeva soome kirjanik pole Jari sõnul mingil juhul boheem, vaid üpris ametnikustunud. Enam ei tehta raamatuid nii nagu 60ndail, et kui sügiseks oli kirjastajale käsikiri lubatud, siis hakati augustis kirjutama. Üldine tase on seeläbi tõusnud. Igaüks, kes piisavalt tubli ja virk kirjanik, saab riigilt 1100 eurot maksuvaba abiraha kuus. “Purjus peaga ei õnnestu ju seda kirjeldada, kuidas asjad joonuna paistavad,” tõdeb endine möllumees, kes kolleegide mäletamist mööda olevat vanasti kõrtsi saabudes karjunud: “Mina olen Jari Tervo, olen geenius.”
“Minu avalik imago, millel pole minuga palju tegemist, on lahedam, alkohoolsem ja ropusuisem kui mina kunagi. TV-saade “Uutisvuoto” (meil “Teletaip”) põhinebki Tervo sõnul lõbusal ja vaimukal vittuilu’l, s.t tünga tegemisel. “Palju on veel vanemaid inimesi, kes võtavad avalikku esinemist ja isikut üksüheselt. Mõni kirjutab, et kuidas te võite küll armsale luuletajale Tabermanile nii rõvedalt öelda... Ma ütlesin, et kas sa ei võiks oma juukseid kammida mõnikord ka muul moel kui torgates oma näpu sinnasamusessegi ja siis...” Ma ei saa täpselt aru, aga ilmselt on Soome telekas tõesti kombeks ropult rääkida.
Tervo tunnistab, et vahel reedeti – pärast telelindistust – käib ta telemängupartneri Tommy Tabermaniga linna peal lõdvestumas, mille käigus tema palju õlut ja Tommy tublisti valget veini manustab. Ning selliste kõrtsikondamiste ajal on neil muidugi Seiska (s.t Seitsemen Päivä, soome Kroonika) reporterid sabas, kes igapäevase leiva nimel olematuid lugusid leiutavad. Algul oli Jari naine Kati kõmulugudest häiritud, aga siis leppis, sest Jari peab oma saadet ju reklaamima ka.
Jari usub, et vähemalt pooled raamatud tema romaanide keskeltläbi 30 000 trükiarvust oleks müümata, kui ta nägu poleks telekast tuttav. “Raamatupoes käivad ju enamasti vanemad naisterahvad, kes teavad, et Tervo on see paks naljakas mees, kes telekas ärpleb, ning nii nad ostavadki pojale või väimehele raamatu kingituseks.”
Jari teine meedia on iganädalane kolumn õhtulehes Ilta-Sanomat. “Seitse aastat töötasin Ilta-Sanomate hommikuses vahetuses, kus töö algas pool viis. Arenes sürrealistlik rütm. Magasin päeval kaks tundi ja öösel neli. Kui läksin tööpäeva järel õlut võtma, oli kell 12 ja kui siis viksid majandustoimetajad viiest-kuuest Pressiklubisse tulid, võisid nad seal tõesti näha üsna pehmet luuletajat, kes vaevaga püsti seisis.”
Kuna õhtulehes liiga keerulist juttu veeretada ei saa, korvab Jari selle ägeda tooni ja kindla seisukohaga. “Helsingin Sanomate kolumnistid paistavad silma sellega, et neil pole arvamust,” imestab ta kolleegide hambutust. Jõhker väljendusviis on Jari teadlik imagokujundus. Ta on selline “vittumainen” mees, nagu üks kriitik äsjailmunud “Minu suguvõsa loo” Tervole ülimalt sarnaneva peategelase kohta ütleb. Igavene peksukott on Keskpartei, mis polevat partei ega rahvaliikumine, vaid linlaste raha maal jagamise viis, võrreldav ainult NLKPga.
Eesti kriitikakommete valgusel ehmatab Tervo rünnak oma kolleegi Matti Mäkelä (mõlemad avaldavad oma raamatuid kirjastuses WSOY) uue raamatu vastu: “Selle raamatu sitaga võrdlemine on sita solvamine!” Miks, Jari?
“Mäkeläl on ju häid lugusid ka, aga see raamat on tõesti vilets, kilomeetri jagu tema tavalisest tasemest allpool.”
Tervo usub, et lehetöö kogemusest on talle kõvasti kasu olnud. “Ma ei saa aru jutust, et mul on nii palju öelda, et ma ei tea, kas minu romaan tuleb saja või tuhande lehekülje pikkune. Sageli olen ma teadnud enam-vähem viie lehekülje täpsusega, kui pikk romaan tuleb. Mulle meeldib planeerida, et kirjutan täpselt 18 ja pool lehekülge. Vahel muutun kannatamatuks ja tapan mõne tegelase ära. Siis on mu ees raske ülesanne: kuidas ma küll loo planeerimatust kõrvalekaldest välja rabelen, sest ma pean toimunut ju kuidagi põhjendama. See hoiab minu jaoks põnevust üleval.”
Jari meelest ei tohi raamatus olla näiteks kümne lehekülje pikkust ja väga ilusti kirjeldatud autoõnnetust. “See on tühi, tarbetu eputamine, mis ei vii romaani edasi. Lasta vaimuhaigel naisel neli lehekülge tänaval karjuda on pelk jõudemonstratsioon.”
Jari iseloomustab oma teoseid tragikoomilistena, aga see ei tähenda, et kurvale loole mõeldakse mõni nali juurde. “Iga seik, tegelane ja pööre romaanis peab olema ühtaegu traagiline ja koomiline,” postuleerib autor.
Värskelt ilmunud romaanis on puändiks imikute vahetamise episood ja tunnistan, et see on minu jaoks pisut liig: justkui Ladina-Ameerika seebiseriaalist. Autor pole nõus.
“Kui kirjutaksin romaani Rovaniemi palgamõrvari elust, hakkaks enamik kriitikuid kohe nurisema, et miks ei kirjutata Rovaniemi autoparandajast. Justkui oleks olemas mingid tavalised inimesed! Lööge vaid leht lahti ja te näete, kui uskumatuid lugusid juhtub. Vahetatud beebid on ju vana kirjanduslik konventsioon, mida Euroopa kirjanduses kasutatud aastasadu. Pealegi oli möödunud nädalal Ilta-Sanomate esiküljel lugu, kuidas Helsingi Ülikooli Keskhaiglas olid imikud vahetusse läinud.
Meil on peaaegu võimatu kujutleda seksuaalkäitumist, mida praegu kuskil keegi juba ei harrasta. Nii väitis hiljuti üks seksiterapeut. Asju, mida ei juhtu, on väga raske välja mõelda. Iseasi, kui neid kirjeldatakse halvasti.”
Meenutan, et kunagi käis Aki Kaurismäki niisamuti Tallinna Soome instituudis esinemas nagu täna Jari. Aki istus rahva ees, palitu seljas, õllepudel käes, ja rääkis nutuselt, kuidas Soome alla käib. Jari arvab, et Aki on minevikuihaleja, kes näeb möödanikku õnneajana. “Kaurismäe filmides ei seksita ega kõnelda palju. Minu tegelased on vägivaldsemad, seksuaalsemad ja sõnarohkemad.”
Jari usub, et Soomel on head ajad ees selle hetkeni, kui Venemaa on saanud oma asjad korda. “Kui vene ühiskond hakkab paremini toimima ja liitub Euroopa Liiduga, siis on Soome kuses. Sealt tuleb 500 000 inimest Soome, ja see ei ole ajude import.”
Pidevalt Rovaniemit ja tundruinimesi kujutav Tervo on tegelikult emigrant. “Mul on suurepärane võimalus kirjutada Rovaniemi inimestest. Ühtaegu oled sees ja väljaspool, tunned paika ja inimesi, aga tajud ka hästi selle piirkonna absurdi.
Põhjamaal on eriline valgus ja kliima. Kilpnääre toimib seal teisiti. See arendab inimese taltsutamatut poolt, igas mõttes. Tühjus mõjutab inimese loomust, inimese sotsiaalsus ei pääse eriti arenema. Helsingi ja Tallinn on üksteisele palju lähemad kui helsingi ja Rovaniemi.”
Hüvad road põske pistetud, jõuab Jari oma armsama teemani, mis on muidugi 43aastase mehe kolmeaastane esikpoeg Kalle, kes juba luuletab. “Ja vahest polegi kaugel aeg, kui ma võin Kallele kinnitada: sellest polegi rohkem kui paarkümmend aastat, kui su vanataat oli Soomes seltskonnakangelane.”
Jari Tervo ja tema “kriminaalne suguvõsa”
Jari Tervo sündis 2. veebruaril 1959 Rovaniemis. See on teisel pool polaarjoont ning osa aastast on seal päris pime ja siis jälle väga valge. Tervo on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas seejärel ligi kümme aastat õhtulehes Ilta Sanomat, praegu vabakutseline kirjanik. Juba koolipoisina tundus talle, et luuletamine a la Pentti Saarikoski on ääretult kerge rahateenimise viis, ning ülikoolipõlves alustaski ta luuletajana, kuigi teenimisillusioone enam polnud. Tänaseks on tal ilmunud 5 luulekogu, 2 novellikogu ja 7 romaani. Menuromaaniks muutus kohe pärast ilmumist “Pohjan hovi” (Põhja õukond, 1992), mis kujutab Rovaniemi kriminaalide tegemisi. Üldse on polaarjoonetagused tumedad tüübid Tervo romaanide põhitegelased. “Minun sukuni tarina” (1999, “Minu suguvõsa lugu”, eesti keelde tõlkinud Jan Kaus, kirjastus Tänapäev), mis meil nüüd ilmus, on samuti bestselleri mõõtu teos.
Tervo tugevus on põneva kriminaalse süþee sidumine suurepärase tüübikirjeldusega. Sellele lisandub veel eriti mitmetasandiline keelekasutus, mis ühtaegu mängib eri stiilidega ja sisaldab hulganisti vihjeid. Kirjandust õppinud mehena vahetab ta oskuslikult vaatepunkte ja lisab lause allteksti irooniat. Et teose minategelane on autoriga ühel päeval sündinud Rovaniemist pärit viinalembene kirjanik, sugeneb teksti ka mõnusat eneseirooniat. Mõnus on vaadata, kuidas Tervo segab psühholoogilist eritlust ropusuise räuskamisega. Stseen, kuidas vanglaülem Pasander (läikivas ülikonnas mees, kes näeb nii välja, nagu ta oleks viimati peeretanud 4aastaselt) nõuab ettekandjaneiult palsamiäädikat ning kuidas neiu silmis särab soov äädika puudumist suhuvõtmisega heastada, tõuseb täitsa elavalt silme ette.
Tervo teostel on enamasti kriminaalne süþee. “Ma usun, et oluliste sündmuste taga on enamasti kuritegu,” kinnitab autor. “See on hea konks, mille külge romaan riputada. Pealegi meeldib mulle madalamate kirjandusþanride võttestikku kasutades luua kunstilist teksti.”
