Poliitikavaba sporti pole

Kui Eesti Olümpiakomitee otsustab spordi ja poliitika lahus hoida, mängime Venemaale kätte tugeva kaardi. Ta teab, et meiega saab manipuleerida spordi kaudu.

1984. aasta Los Angelese olümpiamängude lävel ilmus Spordilehes tollase ujumiskohtuniku Rein Ööbiku sõnavõtt, milles ta kutsus üles boikoteerima ameeriklaste korraldatud OMi. Muuhulgas kirjutas Ööbik: “Meil pole mingit õigust riskida oma sportlaste paremikuga, viies neid niisuguses olukorras maale, kus on karistamatult mõrvatud oma riigi presidentegi.”
Täna, 18 aastat hiljem tahab Eesti Olümpiakomitee palgal olev sama mees saata Eesti lapsed Moskvasse SRÜ ja Balti riikide ühistele noorsoomängudele. Kirjanik Jaan Krossile ja teistele temameelsetele ütleb Ööbik: kui me keeldume, ajame asja ise poliitiliseks. Sport ja poliitika sammuvad Ööbiku arvates eri radu.
1992. aastal seletas Ööbik oma Los Angelese-vastaseid meeleolusid oodatud moel: kirjutama sundis tollane okupatsioonirežiim. “Püüdsin ise kirjutada nii pehme loo kui vähegi võimalik,” meenutas Ööbik Päevalehes. “Kartsin, et keeldumise korral avaldatakse minu nime all jumal teab mida.”
Osaliselt on Ööbikul õigus. Artiklitesari, kus lisaks temale astusid samateemaliste sõnavõttudega teiste seas üles ka olümplased Tõnu Lepik, Heino Puuste, Anatoli Krikun ja Aleksander Tšutšelov, ei saanud olla allakirjutanute algatus. Ometi õnnestus mõnelgi spordisuurusel parteilise ajakirjanduse haardest välja libiseda ja kui uskuda tollast Spordilehe peatoimetajat Jüri Paalmat, ei kasutatud kellegi suhtes sundust. Kõigil oli võimalik ära öelda.

Sportlane ei saa olla teisitimõtleja
Olgu Rein Ööbikuga kuidas on, küsimus Eesti osalemisest SRÜ ja Balti riikide noorsoomängudel on endiselt püsti. Vastamise teeb eriti raskeks spordi spetsiifika.
Enamik maailma elukutseid võimaldab inimestel oma tööd teha aastakümneid. Tippspordis on aga aeg särada lühike. Kui teadlane ja kirjanik võivad Nobeli preemiale kandideerida igal aastal ja elu lõpuni välja, siis tippsportlasele on iga kaotatud suurvõistlus mitmekordselt valus. Mõnel jääb võistlemata vigastuse, mõnel boikoti, mõnel eriarvamuse tõttu riigis kehtiva võimuga või kodumaa okupeeritud seisundi tõttu.
Kaks viimast varianti on sportlasele kõige valusamad, sest ta ei saa samaaegselt olla tippsportlane ja teisitimõtleja. Kirjanik ja teadlane saavad. Nad võivad olla tagakiusatud ja samal ajal oma ala absoluutsed tipud. Kui kehtiva võimuga astub vastuollu tippsportlane, kaotab ta võimaluse esindada riiki. Ühtlasi kaotab ta vahetu kontakti maailma parimatega ja oma taseme. Ta ei ole enam tippsportlane.
Seda peab mõistma, enne kui hakata otsustama tippspordi üle. Sest otsustades võistlemiste ja mittevõistlemise vahel, otsustatakse samas inimese õiguse üle teostada end napi kümnekonna aasta jooksul valitud erialal.

Olümpiakomitee ülistab jõudu ja higilõhna
Esmapilgul näib lahendus lihtne: peame lahus hoidma spordi ja poliitika. Illusioon poliitikavabast spordist ei sure eal. Aga sellist sporti pole kunagi olemas olnud. Sest seal, kus on deklareeritud aateid ja üllaid ideaale, algab võitlus hea ja kurja vahel. Aadete kuulutamisega on sport ise astunud poliitika koduväljakule. Sporti on alati poliitikute poolt ära kasutatud ning halvim mis võib juhtuda, on puhta spordi naiivse loosungi all maha marssida oma riiklik iseseisvus.
Moskva noorsoomängude peibutav kutse kergitab meie spordijuhtide ette väga printsipiaalse küsimuse: kui palju maksavad ilusad põhimõtted Eesti Olümpiakomiteele (EOK) tegelikult? Kui sport on midagi enamat kui sport, kui sport on muuhulgas oma maa ja rahva eneseteadvuse tõstja, rahvuse parimate omaduste peegelpilt, siis tähendab see sellesama maa ja rahva tervikvajaduste arvestamist.
Kui EOK hakkab meile rääkima spordi ja poliitika lahus hoidmisest, ei taha ta rääkida spordi ideaalidest. Siis olekski ausam tunnistada, et tegelikult huvitab sportlasi ja härraseid olümpiakomiteest tühipaljas muskli pumpamine, võidujooks medalitele ja kitsalt tippspordiga tegelemine. Et jäetagu neid rahule juttudega SRÜst, Balti riikidest, Jaan Krossist ning riigist ja rahvast. Ja et kaup oleks ausalt koos, lubavad tublid spordijuhid, et me ei kuule nende suust kunagi ilukõnesid olümpiaideaalidest ega selliseid tarbetuid termineid nagu fair play. Sest need mõisted võivad ära jätta mõnegi toreda võistlusreisi.

Pole juhte ega avaraid visioone
Me teame, et midagi sellist ei juhtu. Meie spordijuhid peavad vajadusel endiselt ilusaid pidukõnesid, mis millekski ei kohusta. Eesti spordijuhtidel pole kunagi silme ees olnud tippsporti ületavat avaramat visiooni. Kui peaminister Mart Laar 1992. aastal kutsus avalikus kirjas tollast spordijuhti Toomas Tõniset arvestama rahvusvaheliste spordialaliitude reeglite ja Vabariigi valitsuse soovitusega, et Eestit esindaksid riigi kodanikud, ei vastanud Eesti Spordi Keskliit sõna ega teoga.
Kui Eesti taasiseseisvus, tegi tollane olümpiakomitee president Arnold Green ettepaneku korraldada publitsistikavõistlus, mis ülistaks Tallinnas peetud 1980. aasta olümpiaregatti. Mitte ühelegi olümpiakomitee liikmele pole kunagi löönud pähe mõtet tänada kolleege Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa olümpiakomiteedest, kes kindlasti raske südamega otsustasid, et nende riikide olümpiasportlased võistlevad küll Moskvas, kuid mitte okupeeritud Eesti pealinnas. (Hispaania sportlased võistlesid Moskvas oma rahvuslipu ja Tallinnas olümpialipu all). See tänu ei maksaks midagi, aga oleks ilus žest nende nelja eduka purjetamisrahva suhtes, kes ohverdasid oma väga tõenäolised medalid millegi enama – ühe väikerahva vabaduse – austamiseks. Tänamata jätmine on ilmekaim näide EOK ideaalitusest ja puhtale tippspordile orienteeritusest, mis aitab seletada osalemissoovi Moskva noorsoomängudest.

Ka sina, jalgpall…
Moskva noorsoomängude varjus on jäänud tähelepanuta, et ligi kümmekond aastat kogunevad täies üksmeeles Moskvasse SRÜ ja Balti riikide jalgpallimeistrid. Õigupoolest on see Eesti jalgpalli poolt pentsik samm, sest just see kuninglik mäng on kõige jõulisemalt vabanenud sovjetlikust saastast nii sisult kui vormilt. Jalgpall hakkas esimesena rakendama kodakondsusseadust ja tegelikkuses integreerima muukeelseid pallureid. 1992. aastal suutis jalgpall oma kodakondsustemaatikat puudutavale avalikule kirjale saada ka Jaan Krossi allkirja. Toonaseid sündmusi meenutades on jalgpallitreener Roman Ubakivi öelnud: “Jalgpall pidi olema Eesti, mitte kodakondsuse nullvariandi poolt. Meie endi jaoks oli küsimus selles, kas me toetame jalgpalliga Eesti iseseisvust.”
Aastal 2002 peavad meie spordijuhid vastama Jaan Krossi algatatud dispuudile, kas Eesti sport toetab Eesti iseseisvust. Või pole tal sellega pistmist. 1980. aastal austasid meie kaotatud vabadust Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia, Uus-Meremaa (ja Hispaania) purjetajad. 2002. aastal saame seda ise teha.

Eesti ei tohi olla spordi kaudu haavatav
Kui Eesti ametlik spordipoliitika otsustab spordi ja poliitika lahus hoida, mängime Venemaale kätte tugeva kaardi. Ta teab, et meiega saab manipuleerida spordi kaudu. Siis võtab Venemaa ette uue kultuurilise hõlvamise valdkonna. Nüüd on tema üheks argumendiks ja “positiivseks” näiteks ladusalt toimiv koostöö spordirindel. Olgugi sport väga spetsiifiline valdkond, on ta samas paadis ülejäänud Eestiga. Iseseisvuse kaotus võtaks ju ka sportlastelt ära riigi, kelle eest esineda.
Ehkki elus eneses ja spordis eriti näib peaaegu alati kasulikum otsustada pragmaatiliselt, on tervetel ideaalidel ja enesest lugupidamisel üks ütlemata hea omadus: neid omades ei jookse inimene kunagi vabatahtlikult ja lollis usus ise hundi lõugade vahele. Pragmaatikutega juhtub seda ühtelugu.