ARTUR SADOVSKI/POSTIMEES

"Selge kui seebivesi" -- selle vana kõnekäänuga saame iseloomustada parteilisi katsetusi oma segaste rahaasjade "läbipaistvamaks" muutmisel. Reformierakonna rõõmuhõisked, et nüüd mil justiitsministeeriumist on irdumas erakonnaseaduse uus redaktsioon, muutuvad rahaasjad palju läbipaistvamaks, mahuvad just sellesse kategooriasse. 

Kui me seebivett vaatame (eriti sellist, millega on mõnd määrdunud eset või põrandat pestud), selgub otsekohe, et see pole üleüldse läbipaistev. Aga meie eesmärk erakondade rahaasjade transparentsuse saavutamiseks peab olema "selge kui allikavesi." Teisisõnu vesi oma füüsikaliste omadustega - lõhnatu, maitsetu, värvusetu!

Ma ei hakka siinkohal üles soojendama seda põrgulikku haisu, mida Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu rahastamisega juba kümmekond aastat kaasneb. Sõnastan lihtsalt jumal teab mitmendat korda printsiibid, millest lähtudes seadusandja ka tegelikult parteide rahastamise üle mingi eetilise dimensiooni kehtestada võiks.

Eeldus: partei on inimeste rühmitus, mis soovib maailmavaatelisel alusel tulla demokraatlike valimiste kaudu võimule. Kui üks grupp inimesi soovib võimule saada, ei ole teised kohustatud selle eest maksma. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus: sest, kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi.

Erakonda ei tohi rahastada ka mitte ükski ettevõte ega MTÜ, sest antud vorst-vorsti vastu poliitikamaastikul ei saa juttugi olla mingitest maailmavaadete toetamistest. Enamikul Eesti erakondadel ei ole midagi maailmavaatele lähedastki võimalik tuvastada. Seega ostavad ettevõtjad endale poliitilist meelehead, mis avaldub avalike hangete poliitiliselt kallutatud otsustamises, äriasjade privilegeeritud käsitlemisvõimalustes ja muudes ebaausates toimingutes. Selline nõiaring soodustab korruptsiooni tekitamist kogu Eestis. Säärasest JOKK kombinatsioonide tulest ja veest läbi käinud poliitikutest sünnivadki need kuulsad Ida-Euroopa teflonmehed nagu Savisaar, Rahumägi jne. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ongi kogu armastus.

Vastuväited, et teistes riikides toetatakse erakondi riigieelarvest, ei ole antud juhul asjakohased: meie erakonnad on saanud lisaks riigieelarvelistele otsetoetustele ka vabalt laiutada riigiasutuste- ja munitsipaaleelarvetega, ent ikka ei piisa! Ka sellisele teguviisile võime teistest riikidest võrdlusi leida, aga siis tuleks pilk suunata ehk ida poole. Ahnusel ei näi olevat mingeid piire. Sestap õpetagem karmi erakonnaseaduse alusel parteid kõigepealt elementaarselt majandama ning kui nad sellega hakkama saavad pole tarviski valimiskuludele ülempiire panna.

Lisaks sellele ei maksa unustada, et erakondi rahastatakse ka kampaaniavälisel ajal. Kui rahva tahet esindavad erakonnad tahavad oma jutu järgi ausat mängu mängida, peavad reeglid kehtima mõlemal poolajal, mitte ainult lisaminutitel.  

Teeme puust ette ja värvime punaseks

Kui iga parteiliige maksaks näiteks 100 EEK kuus liikmemaksu, teeks see 1200 EEK aastas. Maksudest koguneks erakondadele vastavalt tänase päeva seisule järgmised summad:

  • Keskerakond: 11 175 liiget/13 410 000 krooni
  • Rahvaliit: 9779 liiget/11 734 800 krooni
  • IRL 8820: liiget/10 584 000 krooni
  • Reformierakond: 7133 liiget/ 8 559 600 krooni
  • SDE: 3442 liiget /4 130 400 krooni
  • Rohelised: 1516 liiget/1 819 200 krooni

Nende summadega peavad parteid ülal pidama nii kontorit kui selle personali, tegema välislähetusi ja kampaaniaid. Ja kui ei jätku, võib alati kokku kutsuda parteikongressi ning teha ettepaneku makse tõsta. Iga liige võib vabatahtlikult suuremaid panuseid maksta. See aga peab olema avalik ja klappima erakonnaliikme maksutulude arvestusega. Ning nutulaulul, et rikaste inimeste partei saab siis rohkem kulutada kui vaeste inimeste partei, pole ka kohta. Jõukaid on igas ühiskonnas reeglina vähem kui kehvemal järjel olevaid inimesi. Viimane tähendab aga suuremat valijate hulka. Kui inimesed oma parteid armastavad, tulevad nad ka valima. Rikaste parteide kulutused ja tapeedina linnapilti katvad portreed ei loe midagi. Elementaarne, Watson.

P.S. Kes on huvitatud kartelliparteide majandamisest lähemalt võib lugeda Johns Hopkinsi Ülikooli professori Richard S. Katzi teoseid ja veenduda, et vaid eel esitet ettepanek on vaat et ainumõeldav riigieelarve miljonite otstarbekaks kasutamiseks ja korruptsioonist vabanemiseks.