"Nojah, ikka tuleb ette," ei teinud ma saladust. "Aeg-ajalt korraldavad kampaaniaid, et motikatega ilma kiivrita ei sõidetaks. Aga meil on seal mitut liiki politseid. Üks on näiteks turistipolitsei."

"Ah nii?" imestas sõber. "Nood siis hoiavad turistidel silma peal ja teevad neile trahve?"

"Einoh," pidin täpsustama, "see politsei on ikka selleks, et turiste abistada."

Sõbral oli veidi piinlik.

Tõepoolest, arutasime temaga hiljem, politsei töö peaks tõesti olema ju inimeste abistamine, neile turvalisuse pakkumine. Inimesed peaksid politseid usaldama ja nende poole siis pöörduma, kui on mingi mure või probleem.

Kui keegi on hädas, siis oleks ju loomulik, et politseinik märkab seda ning tuleb appi. Näiteks kui on kellelgi vaja lapsevankri või ratastooliga ületada tiheda liiklusega tänavat. Saab ju liikluse korraks peatada. Või midagi taolist.

Selle asemel loen Eesti lehtedest ikka, et see või teine abinõu on tarvitusele võetud selleks, et ükski õigusrikkuja ei pääseks karistuseta, et iga seaduserikkuja tajuks karistuse vältimatust jne. Ikka repressioonid, nagu vanasti, vene ajal. Eriti muidugi seoses nende kiirust fikseerivate kaamerate paigutamisega maanteede äärde viimastel aegadel.

Eks need ole muidugi õigusfilosoofilised küsimused kuskiltpidi. Et mis siis õieti hoiab ära deviantset käitumist?

Kas moraal ja muud kõrgemad vaimsed väärtused? Või lihtlabane hirm vahelejäämise ja karistuse ees? Kas karistuste karmistamine või tihedam kontroll vähendavad õigusrikkumisi? Ja kui vähendavadki, siis kas on see kooskõlas meie eetiliste printsiipidega?

Hakkasin vaikselt huvi tundma, mida siis Eesti seadused politsei töö kohta ütlevad.

Praegu kehtiva Politseiseaduse § 3 sätestab põhiülesanded: "Politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires."

Aga selline näide. Tai maal.

Tänava äärde on seisma jäänud paraja suurusega müügikäru. Tegelasel vaja korraks ära minna. Aga tal pole parajasti kedagi, kes tema asjadel silma peal hoiaks. Mida ta teeb? - Kõige loomulikumal viisil viipab ta läheduses olevat politseinikku oma käru valvama, kuni ta poes käib. Muidugi politseinik tuleb ja aitab. Kuidas siis muidu.

Oli see nüüd selle "inimese või organisatsiooni seaduslik huvi" või "kuritegevuse tõkestamine", pole ju üldse tähtis. Oluline on vaid see, et politsei peale saab loota ja teda saab appi kutsuda, kui mõni mure peaks tekkima

Aga siis jäin nagu mõtlema.

Et kas mul Eestis oli kunagi olnud ka mõni selline olukord, kus oleks tahtnud politsei abi saada. Lihtsalt, kindluse mõttes. Või miski vajaduse pärast. Näiteks, oled võõras linnas, ei tea, kus öömaja leida. Aga näed politseinikku. Tema ju teab ja oskab juhatada.

Vaevalt. Aga võiks ju olla normaalne, või mis?

Miski filosoofia peksab jälle sisse.

Kas politsei on siis tegelikult õiguskaitseorgan või teenusepakkuja?

Või nii ühte kui teist?