Pontsakad põnnid ja aktiivsed pensionärid
Alles 30 aasta eest valitses Hispaanias toiduainete puudus, mis on tänaseks küll asendunud toiduainete üleküllusega, kuid valikute rohkus pole pakutava kvaliteeti kaugeltki tõstnud.
Kiidetud, tervislik Vahemere dieet, kus aukohal puu-, köögi- ja juurviljad, kala, pähklid, mandlid ning oliiviõli, on tänaste väikeste hispaanlaste söögilaualt peaaegu täielikult kadunud. Selles aga ei saa süüdistada kedagi teist peale lapsevanemate, kes panevad söömisharjumustele aluse just kodus.
Hispaanias on aga täiesti tavaline, et perelõunal või sõprade õhtusöögil sätitakse eelroaks kartulikrõpsud, soolapähklid ja vorstilõigud. Kinosaali ei astu ükski laps ilma popkorniämbri või magusat pungil kilekotita, koolitundide vahepeal on aga pooltel käes krõbuskitepakike, sõõrikud või saiakesed.
Rääkimata muidugi sellest, et tugeva söögikorra ajal eelistavad nad salatite, köögiviljade ja kala asemel erinevaid praetud rasvaseid vorstikesi friikartulitega, pitsat või hamburgerit. Ja kogu selle rasva ning soolahunniku kõrvale tahab väike, priske hispaanlane juua just suhkrustatud karastusjooke ja ei mitte midagi muud, sest muidu ei söö ta üldse.
Pärast lõunasööki ei lähe laps õue sõpradega jalkat taguma või korvpalli mängima. Ta eelistab jääda koju arvuti, teleka või Playstationi taha ning seal vaid näppudele tuld anda. Ülejäänud kere on sätitud mugavalt diivanile või tooli, kuhu see jääb kasvama mitmeks tunniks. Ja nõnda päevast päeva, aastast aastasse. Ent siis imestatakse, et korraga on pisikesed hispaanlased pontsakuselt maailmas kolmandal kohal, mitte väga kaugel hiigelsuurtest ameeriklastest.
Paks laps, ilus laps, kuulus ka vanemate, just maapiirkondadest pärit hispaanlaste arusaamadesse, kuid probleem pole esteetikas. Probleem on tervises ja elukvaliteedis.
Aktiivselt vananev Hispaania
Arstid väidavad esmakordselt päris tõsiselt, et kui nõndaviisi jätkata, siis elavad vanemad hispaanlased noorematest kauem. Esiteks on nende toidulaud harjumuslikult peamiselt Vahemere dieedil põhinev ja teiseks on vanemad hispaanlased ka tunduvalt aktiivsemad.
Näiteks ainuüksi juba Alicantes, mis on umbes 350 000 elanikuga linn, on vanematele inimestele mõeldud tantsusaale kolm korda rohkem kui terves Eestis kokku. Ja tantsimas käiakse kaks-kolm korda nädalas! Lisaks igapäevased pikad jalutuskäigud Vahemere kaldal.
Muidugi on hispaanlaste keskmine eluiga ka üks Euroopa kõrgeimaid, vanemad kui 65aastased moodustavad Hispaanias 35% elanikkonnast. Mehed elavad siin keskmiselt 77aastaseks, ent hispaanlannad lausa 84aastaseks. Rohkem kui keegi teine Euroopas, eespool itaallannadest ja prantslannadest.
Kõike seda teades üllatas paljusid hiljuti teatavaks saanud uudis, et üle 60aastaste hispaanlaste lahutustearv on viimase kuue aasta jooksul kahekordistunud, suurenedes aastal 2006 võrreldes 2005. aastaga lausa 26%. Näitaja, mis jutustab sügavast sotsiaalsest muutusest.
30 aasta eest oli katoliiklikus Hispaanias lahutus suhteliselt mõeldamatu. Kristlik moraal, religiooni poolt naisele määratud roll, kes oli sunnitud koju jääma, mehe, laste ja kõigi teiste, võimalike haigete pereliikmete eest hoolitsema, olles samal ajal mehest majanduslikult täiesti sõltuv, asjaolu, mis kärbib otsustusvabadust, ning seadused või õigemini nende puudumine ei pakkunud muid võimalusi. Esimene lahutusseadus võeti vastu alles 25 aastat tagasi, 1983. aastal.
Tänaseks on olukord aga muutunud ning põhjusi on mitmeid. Esiteks, tänu 2005. aastal kehtima hakanud kiirlahutusseadusele on Hispaanias lahutamine nüüd odavam ja lihtsam.
Näiteks ei nõuta enam ametlikule lahutusele eelnevat kahe aasta jooksul toimunud eraldi elamist ega põhjust, miks lahutada soovitakse. Asjatundjate sõnul on vanemas eas lahutusmotiivid väga sarnased nooremate eagruppide põhjustega, kuid enam ei pea kohtuniku ees selgitusi andma.
Lisaks elavad inimesed kauem, elukvaliteet on paranenud, hispaanlannadel on rohkem õigusi-võimalusi, enesekindlust, tervis on tugev ja hea ning nii ollaksegi varmamad alustama oma elu uue lehekülje kirjutamisega andes õnnele uue võimaluse. Sest tõesti, 65 aastat, see pole midagi!
Huvitav, kas noored hispaanlased saavad ka seda kunagi öelda?
