Poolharitlase otsingul

Arnold Rüütlit aegade algusest siunanud inimesena olen ma viimastel päevadel hakanud pattu kahetsema. Tahaks minna väljakutele ja platsidele, et kisendada: pole paremat presidenti! Kae langes mu silmilt vabariigi aastapäeva paraadil juhtunud apsaka mõjul, kui president tervitas kaitseliitlasi võidupüha, see tähendab jaanipäeva puhul.

Ta on Eesti president iga toll!

Rüütel tajub maailma sama adekvaatselt kui Eesti ühiskond tervikuna. Väljas on 2006, aga paljud meist on ikka veel 2001. aastas, ning pole vähe neidki, kelle kalender näitab aastat 1988.

Lääne demokraatiat ei kaitsta enam Tigrise ääres ega Hindukuši kurudes, nagu ütles kunagi 2002. aastal kaitseminister Sven Mikser. Praegu käib kaitsetegevus Amsterdamis, Pariisis ja Kopenhaagenis, aga ametis olev kaitseminister Jürgen Ligi poleks seda justkui märganudki. Vähemalt pole kuulda olnud, et ta oleks loobunud kavatsusest kaotada Eesti meeste hariduskäigust üheksakuuline kursus enda ja oma maa kaitsmiseks.

Nafta hakkab maailmas otsa saama, seda tunnistab isegi USA president, aga rahvasaadik Ojuland soetab endale auto tähistusega Lexus RX300, mille tehnilistest andmetest võib lugeda, et aparaat tarbib bensiini 12,2 liitrit saja kilomeetri kohta. Fuck the fuel economy, kõlab me siniverelise leedi sõnum ülejäänud uuskadakatele.

Ja siis kogu see seltskond, kes jätkab Sinimägede kaevikutes istumist. Sõbrad, veel viisteist aastat kannatamist ja Euroopa kalifaadis korraldataksegi kommunismile tribunal. Nagu ka kapitalismile, psühhoanalüüsile ning muudele juutide välja mõeldud viguritele. Hoidke end ragisevate raadioaparaatide vahendusel sündmustega kursis.

Tõnis Palts, rahutu inimene, soovitab otsida uut presidendi ülikoolirektorite hulgast. Ei ole hea mõte, ei ole…

Ajaloos natuke ringi vaadates tuleb tunnistada, et rahvustele ja ühiskondadele on uusi ideid andnud poolharitlased. Carl Robert Jakobson oli tüüpiline poolharitlane. Nagu kõik ärkamisajastu tegelased. Marx oli poolharitlane. Mussolini, Gorbatšov… Poolharitlane julgeb välja öelda asju, milleni tõeline intellektuaal ei suuda kunagi laskuda. Tõeline intellektuaal hoomab maailma selle väga erinevates tahkudes, pidamata ühtki inimelu avaldust paremaks või õigemaks ülejäänutest, ta relativeerib lõputult, ning sel põhjusel ta ei suudagi anda hulkadele mobiliseerivat programmi. Intellektuaali silmis on filosoofiline valu. Poolharitlase silmis on tuli – tema teab vastuseid, tema teab, mida teha.

Kuuldavasti on Eesti juhtivad poliitikud hakanud õllelaua taga arutama sobivat kandidaati presidendiametisse. Vaadatakse poliitikute, mitte haritlaste või kirjanike hulgast. Otsitakse lähedast ja populaarset. Tähtis on ka sugu.

Õige lähenemine. Eeskujuks ärgu olgu Vaira Vike-Freiberga, õige valik on Tarja Halonen.