Antikapitalism on moes nagu pop-up-näitused, -kontserdid või -kiirsöögikohad. Lihtne olla moodne, kui pista suvalisse konteksti mõni kapitalismikriitiline loosung.

Või identifitseerida end omasuguste jaoks teadliku professionaalse aktivistina, kasutades kurjakuulutavalt sõnu „ebavõrdsus“ ja „neoliberaalsus“. Kõik see oleks pigem mõõdukalt meelelahutuslik, kui see ei kujundaks üldist keskkonda. Antikapitalistlik narratiiv on meid igal pool ümbritsevate geneeriliste poplaulukestega sarnanev tapeet. Paljude inimeste mõttemaailm on sellega juba nii üle kleebitud, et nad võtavad seda puhta tõena, teemaga kaasa laulmist peavad aga intelligentsuse märgiks. Paraku just sellest viimasest jääb antikapitalistlikul narratiivil puudu. Aga milles eksitakse?

Esiteks nähakse turumajandust samasuguse ideoloogilise konstruktsioonina nagu ka selle n-ö alternatiive. Paraku kapitalismi vundament ehk turg on ideoloogiliste konstruktsioonide suhtes täiesti immuunne. Igasugune ressurss (v.a inimlik vaimupimedus) on alati piiratud ning ressursi hind kujuneb turul nõudluse ja pakkumise vahekorras. Katsed seda muuta on ajaloos osutunud erakordselt kulukaks ning tavaliselt on kulud lõpuks ületanud sekkujate kavatsused (loe: reaalsed võimalused). Kas see meeldib või mitte, aga ressursside piiratus ning turg eksisteerivad vaatamata sellele, kuidas neid sobitatakse ideoloogilistesse konstruktsioonidesse. Pop-up-antikapitalistide esimene viga on väide, et vabade inimeste vabalt sooritatud majandustehingute summa on ideoloogia, et ressursside piiratus ei ole probleem. Ning et kuskil eksisteerib „Suur Aju“, kes on maksimaalselt intelligentne, lõpuni moraalne ning suudab hiiglasliku muutujate arvuga valemit lahendada nii, et see on optimaalsem ja õiglasem kui olukord, kus vabad inimesed vabas keskkonnas seda optimumi ise otsivad.

Lõpmatu intelligentsi ja moraaliga on selles ettekujutuses loomulikult riik. Jutuvestjad ei lase end häirida, et ei ole ühtki näidet, kus kirjeldatud mõtteviisi rakendamisel veidigi pikemas perspektiivis edukad on oldud. Kuhjuvate ebaõnnestumiste koorem aetakse lõpuks turujõudude kaela – mis sest, et turu toimimine on eelneva tegevusega juba välistatud. Kui aga keegi vihjab, et turult võimu ära võtmine ja selle inimesele üle andmine toob lisaks muudele probleemidele kaasa ka korruptsiooniohu, siis eitatakse seda kirglikult ja kategooriliselt.

Teine antikapitalistlik hitt on arusaam, et raha on midagi, mis tuleb kuskilt, näiteks eelarvest. Aga kust see eelarvesse saab? Vastus on lihtne, kuid seda kuuldes hakkavad paljud muidu täitsa tervemõistuslikud inimesed kõva häälega turumajandusvastase hiti refrääni laulma. See ei muuda fakti, et raha eelarvesse tuleb ettevõtlusest. Ettevõtjad võtavad ette, loovad väärtust ja see on (eri viisidel) maksustatud. Kui keegi midagi kellelegi kasulikku ei tee, mida saaks müüa ja seega ka maksustada, siis poleks ka riigil tulusid. Seega on suisa „geniaalne“ antikapitalistliku narratiivi üks olulisemaid osi – ettevõtluse ja ettevõtjate demoniseerimine. (Teatud mõttes on arusaadav, et kui põlvkonna-poolteise jagu on arenenud riikides olnud võimalik ühiskonda ehitada lihtsalt võlakoormat kasvatades, siis pole riik pidanud oma suhete pärast ettevõtjatega liiga palju muretsema.)

Antikapitalistlik narratiiv on meid igal pool ümbritsevate geneeriliste poplaulukestega sarnanev tapeet.

Euroopa vananev rahvastik kipub tekitama pidevalt kasvava ressursi- ja ümberjagamisvajaduse. Kaotsi on läinud teadmine, et ükskord saabub suhteliselt ebameeldiv, kuid kindel hetk, kui (ümberjagatava ehk maksustatava) väärtuse loojad (ettevõtjad) leiavad, et ettevõtluseks (väärtuse loomiseks) see konkreetne keskkond enam ei sobi. Mida riik siis peale hakkab, saame ilmselt peagi ka ise näha. Suure tõenäosusega jätkatakse samal lainel, mis demoniseerib väärtuse loojaid ning loob meeldiva distantsi turumajandusliku süsteemi rikkujate ning nende rikkujate isikliku vastutuse vahel.

Kolmas antikapitalistide hitt on kindel teadmine, et rikkad on rikkad sellepärast, et vaesed on vaesed ja vastupidi. Seega on igasugune keskmisest erinev elustandard ebaõiglane ning tuleb likvideerida. Suureks tasandajaks ja võrdsuse loojaks oleks ideaalis taas muidugi absoluutselt moraalne ja täiesti eksimatu riik. Too on naljakalt naiivne väärarusaam, mis paistab eriti omane olevat just Euroopale. Eeldataksegi, et riik peab õhtul teki peale panema, muinasjuttu lugema, pahadelt raha ära võtma ning hommikul kohvi pakkuma. Aga noh – kohe veel niimoodi ei saa, sest pahad rikkad ei lase. Aga varsti saab – kui see neetud kapitalism saab likvideeritud!

Maailma teadaolevalt rikkaim inimene on Amazoni omanik Jeff Bezos. Mäletan, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi USAst interneti kaudu esimesed raamatud tellisin. Kunagi oli Amazon ka kinni panemise äärel, sest ärimudel ei paistnud lendavat. Populaarsete mõttemallidega kohanemiseks peaksin nüüd välja nuputama, kellelt Bezos kõik need miljardid „ära võttis“? No ei suuda, sest mul on kahtlus, et tema varanduse suurus tuleneb sellest, et ta suutis pakkuda suurele kogusele inimestele midagi sellist, mille eest nood olid üpris hea meelega nõus kukrut kergendama. Niimoodi tekkis suur kogus mõõdetavat väärtust, mida varem ei eksisteerinud!

Kokkuvõttes seisneb meie probleem selles, et domineerima pääses narratiiv, mis on suurel hulgal inimestel kinnistanud hulga väär­arusaamu. Paraku on laialt levinud väärarusaamadel omadus transformeeruda poliitikateks ning sedakaudu mõjutada kõigi meie elu. Jääb üle vaid loota, et pop-up-antikapitalismi saatel suure hurraaga kogu „rikkuse loomise masinat“ ära ei lõhuta. Kui see juhtuks, oleks võimalik protokolli kanda hästi kõlavate, kuid reaalsuses mitte rakendatavate mõtete järjekordne(!) ebaõnnestumine. Kui lõhkuda „rikkuse loomise masin“, ei saa me ka kunagi vaesusest lahti.

Hästi funktsioneeriv turusuhetel põhinev õigusriik on ajalooliselt osutunud parimaks raviks vaesuse vastu, sest see loob parima eelduse sotsiaalseks mobiilsuseks – ehk liikumiseks kõrgemate sissetulekute poole. Vaesuse olulise vähendamise eesmärk ei tohiks olla midagi, mis lähtub kadedusest. Vaesusega võitlemise põhjus peaks olema see, et vaesus põhjustab inimlikke kannatusi ja tuleb just seetõttu likvideerida. Väärtuste loomise vastaste lööklaulude järgi tantsu löömine ja kaasa laulmine on selle eesmärgiga lihtsalt vastuolus.