Portugaalaseks olemise kunst
Loodetavasti on lugeja kursis, et 2007. aasta läheneb lõpule. Kuid enne kui hakkan ohtralt napsu võtma, uue aasta tulekuni jäänud sekundeid lugema ja oma isiklikke soove 2008. aastaks välja mõtlema, püüan kajastada Planeedi seisundit.
(Selline ma olen.)
Ausalt - ma usun, et see altruism tuleb mu juurtest: meie, portugaalased, tundume olevat laisad, kui asjad puudutavad meie kodumaad. Selle asemel keskendume Suurtele Maailma Asjadele.
(Sellised me oleme.)
Ksenofoobia on meil läbi ajalool madal olnud: Portugal on üks Euroliidu riike, mis integreerib muulasi kõige paremini, vaatamata sellele, et suurim probleem on praegusel ajal töötus.
(Selline on suuremeelsus.)
Me kritiseerime teravalt oma peaministrit Sócratest, kuigi me oleme väga uhked, et ta on suurepärane Euroliidu president. Tema aeg lõpeb esmaspäeval.
(Selline on vastutus.)
Portugali meedia kirjutab uhkusega, et tänu meie valitsusele - ja proua Merkelile, olgem ausad - laiub Schengeni ruum nüüd Lissabonist Tallinnani.
(Selline on vabadus.)
Pole raske arvata, et lähima 50 aasta jooksul, võib-olla ka varem, kirjutavad meie ajalooraamatud, et Portugali vabariik toetas otsustavalt Das Grosse Diagonal´i, kuigi meie keskklassil oli Baltikumist noil päevil veel üsna abstraktne kontseptsioon.
(Selline on tulevik.)
Portugalis on Euroliidu üks madalaim tootlikkuse tase ja üks kõrgeim kirjaoskamatuse tase, kuid me jagame kõik üht spirituaalset missiooni: kui Fernão de Magalhães oli esimene, kes (1522. aastal) tegi maakerale ringi peale, teenides sealjuures Hispaania krooni, siis meie, postmodernsed portugaalased, peaksime seda pärandit austama, teenides Brüsselit.
(Selline on ajalugu)
Portugallasest Euroliidu komisjoni president Barroso on Magalhãesi täiuslik reinkarnatsioon: enamik portugaalasi ei andesta talle, et ta reetis Portugali, kui ta otsustas 2004. aastal peaministrina pageda Brüsselisse, kus tal paistab minevat päris hästi.
(Selline on individualism.)
Võiks öelda, et kui Barroso viieaastane ametiaeg lõpeb, läheb tal tunduvalt paremini kui Magalhãesil, kes tapeti Cebul filipiini pärismaalaste poolt.
(Selline on kuritegu.)
Pole juhus, et meie peaministril on ühe Kreeka suurima filosoofiga sarnane eesnimi - Sokrates.
(Selline on ratsionaalsus.)
Ärge tehke minuga siis nalja, kui Eurobaromeeter avaldab mingil 2008. aasta päeval statistika, kust nähtub, et Eesti on lõpuks ostujõult Portugalist mööda läinud.
(Selline on Portugal.)
Te tähistate edu Tallinnas šampanjaga ja me kommenteerime Lissabonis, et tegu on järjekordse traagilise märgiga sellest, et me jääme liiga palju maha Euroliidu keskmisest.
(Selline on saatus.)
Aga palun ärge mõelge, et me oleksime selle tõttu kuidagi kurvad: kui me loeme sekundeid enne 2009. aasta saabumist, siis kajastame kõik siin Euroopa edelanurgas planeedi seisundit ja usume, et oleme teinud midagi head kogu tsivilisatsiooni jaoks.
(Selline on lohutus.)
Seepärast mõtlen mõnikord, et oleme tõesti väljapaistvad kunstnikud.
* "Portugaalaseks olemise kunst" - Teixeira de Pascoaese (1877-1952) tuntuim raamat, kus ta püüab selgitada seda selgitamatut enigmat.
