Presidendi peo ärajätmine kui rahvuslik katastroof
Kui Eesti Vabariigi president otsustaks kokkuhoidlikkuse kampaaniale eeskuju ja innustust anda, siis teeks ta otsuse: „Sel aastal, head kaasmaalased, mil Euroopa ja kogu maailm kannatavad kõige rängema finantskriisi käes pärast II ilmasõda, teen raske südamega ettepaneku jätta ära Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtt! Loodame, et järgmisel EV sünnipäeval läheb meil juba paremini ja saame pisikesel kombel pidugi pidada."
Võimalik, et ajaleht „Postimees" nimetaks otsust väga riigimehelikuks ja teeks kiitva juhtkirja. Üsna võimalik, et viimast seisukohta jagab ka suur hulk eesti inimesi, kes endamisi ütlevad: „Näed, president on ikka täitsamees! Nii peabki! Mitte nagu need šaakalid seal Toompeal!"
Aga otsekohe imbuksid eetrisse ka erakondlased, kes hakkavad (esialgu anonüümselt, erandina ehk Riisalu ja Gräzin ka oma nime all), süüdistama riigipead kohatus populismis. Rõhutatakse, et meie üks ja ainuke Eesti Vabariik väärib oma sünnipäeva, hinnatakse traditsioonide jätkuvust kasvõi kõige raskemal ajal. Leitakse, et see on tegelikult solvav nendele inimestele, keda on teenete eest vastuvõtule kutsustud (loe: kes on harjunud käima) ning näidatakse näpuga, et selline samm annaks ainult küünemusta võrra kokkuhoidu võrreldes nende miljarditega, millest räägitakse Laari ja Ligi blogides ja mida ei mõisteta kokku liita isegi Eesti Panga murelikes kabinettides. Tekkib demokraatiale iseloomulik vaidlusfoon ja otsustajad jäävad ootama, et kummale poole liisk langeb.
Ent aeg pressib peale ja otsust on vaja. Juba on Kadriorgu jõudmas juuksurite lobby, küünelakkijatest rääkimata. Sest vastuvõtu ärajäämisel pole ligi pooletuhandele peanupukesele ju tarvis soenguid teha. Mis omakorda on põnts tervele tööstusharule. Küüneküürijatel jääb veelgi rohkem raha saamata- kolmtuhat varvast ja samapalju sõrmi jäävad asjatundliku hoolitsuseta. Õigustatud ootus tulule asendub murega püsikulude tasumisest. Ega rendihindu naljalt korrigeerita.
Väga halb olukord on rätsepmeistritel, kes juba kangastesse ja litrikestesse investeeringu ära teinud, nüüd seisab kaup kasutult laos ja on bilansis kulupoolel. Muidugi, mõnel üksikul on läinud ka paremini, sest Riigikogu daamidest on üks osa, kindlas veendumuses balli toimumise suhtes, juba aegsasti parematest moemajadest trenditeadliku esindusrõiva soetanud. Kahe kuu kuluhüvitise eest saab rätsepmeister rahulikult õmblusmasinat õlitada ja raha jääb veel ülegi. On vist ülearune märkida, et nii on antud käivet ka masinaõli müütaja ärile ja seegi ei pea suisa hingusele minema.
Nagu näeme, võivad presidendi otsusel soovitud majandusliku kokkuhoiu asemel olla hoopis ootamatud tagajärjed ja see otsus jooksutab majanduse mootori - väikeettevõtluse päris kinni. Seda ükski vastutustundlik riigijuht ju ei taha.
Pealegi selgub otsekohe, et kannatajateks on ka kodumaine pagaritööstus, tippkokad Kose ning Arro, Zastserinski jne. Nemad olid just lootnud väheneva restoranikülastuste arvu kompenseerida riigihanke korras võidetud võileivatootmisega. Frens annab presidendi otsusele järgneval päeval koondamisteated kolmekümnele kelnerile, kellest pooled ei saa seepärast enam kevadel õppelaenu korralikult tagasi maksta. Pank hakkab ahistama käendajaid. Paljudes käendajaperedes puruneb just selle lisakoormuse tõttu laenude tagasimakse võime.
Katastroof puudutab valusalt ka Ida-Virumaa võõrastemajapidajaid ning ennekõike alkoholikaupmehi. Sest terve vaat viina ja muud peenemat napsi jääb tarbimata (Viimases pole majandusanalüütikud küll ühel meelel. Mõned pooldavad teooriat, et kuigi viina ei jooda Jõhvis, tarbitakse sama kogus ikkagi kuu lõpuks ära). Mis otsekohe mõjutab aktsiisi laekumist ja ähvardab seetõttu kõige kaitsetumat elanikkonna gruppi - kirjanikke ja muid loovinimesi. Sportlastest kõnelemata.
Makromajanduslik pööris kasvab avaliku arutelu intensiivsusega korrelatsioonis. Juba teab „Äripäev", et kui saabumata jäävad Kongo, Paraguai, Iraani Islamivabariigi ning Kuuba saadikud, minetab rahvuslik lennufirma „Estonian Air" oma viimased 4 maksujõulist klienti! Terve hulk artiste ahastab Üllar Saaremäe lavastuse ärajäämise tõttu. Näiteks Vilsandi saarevahile pidi see ülesastumine olema ainsaks märkimisväärseks sissetulekuks käesoleval aastal. Nüüd jäävad kalavõrgud välja viimata...
Lõpliku põntsu presidendi mõttele paneb aga meedia, peamiselt selle kollasem osa. Kellel teadagi on õigustatud ootus avaldada dignitaaride pilte ja koos moepolitseinikega seejärel terve nädala jagu pildilolijaile põhjendamatuid kannatusi põhjustada... Kuid just need leheküljed on eriti hinnatud reklaamiagentuuride poolt, kes ähvardavad erakondade peasekretäre senisest krõbedamate reklaamihindadega, kui viimased midagi ette ei võta.
Nende argumentide ühiskondliku arutamise käigus näeb riigipea ka ise oma mõtte lühidust. Ta laiutab käsi ja kehitab õlgu. Ning hakkab frakki selga ajama. Isegi frakki ei anna kärpida, pikad süsivesikud kella kuue paiku on teinud oma töö...
„Postimees" pealkirjastab oma järgmise päeva juhtkirja loomulikult fraasiga „Pidu katku ajal".
