Presidendi vastuvõtusaal kui mögafoniga õlletelk

Anu Aaremäe (pildil) on pahane, et seekordsel „pingviide paraadil"' tutvustati Seto kuninga asemikku Evar Riitsaart vormis "'Ülle Kauksi abikaasaga"' ning sõbraliku naaberriigi juht jäi inkognito.

„Pingviinide paraad" on ainus teleshow, mida ma olen vaadanud algusest peale. Absoluutselt kõiki osi, vahel formaalsemalt, vahel tõsisemalt. Tavaliselt on mul olnud töökohustus kostüüme kommenteerida. Teistel kordadel olen seda teinud lihtsalt inertsist.

Seekord oli kõik teistmoodi. Mis see minu asi on, mis teistel seljas on? See mõte käis vastuvõtu jooksul mitmel korral väga jõuliselt ajudest läbi. Ma tundsin täiesti füüsiliselt, et ma ei taha kommenteerida prouade volte, dekolteesid ega maitsevaieldavusi. Lõppude lõpuks on igal meist õigus oma maitsele, olgu see milline tahes. Igatahes on see selles ajas ja kohas, antud inimese jaoks ainuõige ja ainupädev! See ei ole minu asi.

 

Vastuvõtt on külaliste nägu

 

Niisiis vaatasin seriaali uusimat osa, kui leebe vaatleja, mitte kui karm kriitik. Rõõmustasin, et meie isemõtlev president on korraldanud valgete inimeste vastuvõtu. Ei mingit mõttetut istuvate ametnike armeed... seevastu hulgaliselt tarku ja ilusaid inimesi, kes (üldse mitte üllatus) saavad ka kleidivalimise raske tööga suurepäraselt hakkama.

 

Ühel hetkel asendus leebe heathtlikkus hoopis millegi muuga. Esimesel hetkel olin tige nagu herilane. Nüüd tagantjärgi tundub see kõik väga naljakas, aga ülimalt intrigeeriva šansi mahamagamisest on kahju ikkagi. Jah, ma arvan, et ühe nii sise- kui välispoliitiliselt geniaalse mõtte magas härra president seekord lihtsalt maha. Ma ei usu eriti, et ta seda sihilikult tegi...

 

Setomaa Ülemsootska saabus inkognito

 

Vist mitu pikka minutit nägin ekraani tagaservas Setomaa Ülemsootska (kuninga asemiku) Evar Riitsaare imposantset kuju. „Ooo, jeee! Ilves on Seto Kunni kohale kutsunud... ilus žest." Tegelikult näis see mulle tol hetkel mitte žesti, vaid täiesti elementaarse ja ainumõeldava liigutusena. Kuidas saakski President sõbraliku naaberriigi Kuninga pittu  kutsumata jätta?

 

Setomaa ülistiilsed saadikud seisid presidendipaari ees ja mögafonist kostus üle õlletelgi:"Luuletaja Ülle Kauksi abikaasaga." Sõna jõud on suur. Sel hetkel sai minu jaoks punasest vaibaga vastuvõtusaalist õlletelk ja sellest asjanduset, kust kätlejate nimesid maha öeldakse, labane raudteejaama mögafon. Eeee... ei, ma austan vägagi Üllet ja tema loomingut.... asi on siinkohal hoopis muus. Asi on Rõhuasetustes. Kes teadis, see teadis.

 

Luuletaja nimetu abikaasaga?! President ja kuninga asemik surusid käppa inkognito. Kelle jaoks ja milleks see vajalik oli? Oli selle taga mingi hoopis suurem konspiratsiooniakt, mida CIA võiks uurima hakata? See meenutas mulle natuke vana head nõukaaega, mil kõiki olulisi sõnumeid tuli ridade vahelt veerida.

 

Oleks nad sisenenud diplomaatilises korpuses..

 

Ma olen täiesti veendunud selles, et kui Setode Ülemsootska Evar Riitsaar ja tema abikaasa luuletaja Kauksi Ülle oleksid sisenenud diplomaatilises korpuses või vahetult enne või pärast seda, oleks sellest mitte maailma kõige tavalisemast aastapäevaballist rääkinud kogu maailma press. Tutvustus pidanuks kõlama loomulikult „Seto kuninga asemik....."

See polnuks mitte kellelegi kahjulik, aga kasulik olnuks see kõigile osapooltele ja täpselt samamoodi nagu igat masti äritehingute puhul, lõiganuks suurem (ehk siis Eesti Vabariik ja T.H. Ilves) suurema kasumimarginaali.  Setodele oleks  jäänud eelkõige hea tuju ja tunne sellest, et tunnustatakse (koos eluterve irooniaga, nagu sealmail kombeks).

 

Pähkel meediaagentuuridele

 

Maailma meediaagentuurid oleks saanud jahvatada pähkli, mis pagana asi see Seto Kuningriik Eesti riigi sees veel on... kes teab, mis nad välja oleks jahvatanud. Tõenäoliselt oleks temaatilisi käsitlusi, uurimusi ja muidu lugusid ilmunud väga erinevate riikide nii kollasemates kui valgemates väjaannetes.

Väikeriik tunnustas veel väiksemat riiki enda sees, otse punasel vaibal. See olnuks tase! Paraku läks kõik nagu tavaliselt...