Olen vestelnud paljude inimestega, kes on elus omal alal tubli professionaalse taseme saavutanud ning tunnevad nüüd valmisolekut võtta vastutus ka oma riigi oleviku ja tuleviku eest ning selle nimel neli aastat pingutada. Kuid Eesti valimissüsteem ei loo selleks võimalusi.

Ma ei ole nii naiivne, et pidada professionaalseid poliitikuid mittevajalikeks või arvata, et poliitbroilerid on saatanast. Poliitikute järelkasv noorteorganisatsioonide kaudu käib kogu maailmas ning see on üks võimalus saada juurde inimesi, kes tunnevad põhjalikult riigi toimimist. Kes siis tänapäeval ikka arvab, et kunstnik või ärimees oskab automaatselt riiki juhtida.

Kuid mind üllatab see lausa atavistlik viha, mis tihti välja lööb, kui professionaalsed poliitikud või poliitikaga tegelevad inimesed üksikkandidaatidest räägivad. “Nad ei ole sõltumatud”, “Keda nad siis õieti esindavad”, “Nende tegevust ei oska ette arvata”. Vaatad siis tarka inimest ja mõtled, et miks ta nii närviliseks muutus – ei ole ju üksikkandidaadid mingi katk, mis Riigikogu nakataks.

Minu meelest on asi nii, et peaksime Eestis oma ajuressursid maksimaalselt ära kasutama. Tahame küll välismaalt tuua talente koju tagasi, aga mitteparteilisi talente riigivõimu juurde lubada ei taha? Kas pole see silmakirjalik?

Mis halba selles on, kui Riigikokku saabunud uute üksikkandidaatide suhtes tekib suurte erakondade vahel konkurents, et neid endaga liita? Fraktsioonide vahetamise võiks piirata mingi arvuga.

Kui on aga hirm, et üksikkandidaadid muutuvad otsustaval hetkel kaalukeeleks, siis kas pole see juba praegu nii. Vaadatagu kas või koalitsiooni mittekuuluvate roheliste tegutsemist seaduste vastuvõtmisel.

Elevuse ja uuenduste välistamine viib meid demokraatiast eemale. Demokraatia mõte ei ole mitte ainult vabades valikutes ja valijate tahte realiseerimises, vaid ka selles, et võim ei saaks ennast kinni betoneerida. Võim peab roteeruma, selles on mõte. Kuid Eestis on protsess pigem vastupidine.

Minu meelest on hädavajalik täiendada Eesti valimissüsteemi nii, et luua võimalus üksikkandidaatide ja sõltumatute kandidaatide sisenemiseks Riigikogusse väljaspool erakondade süsteemi. Kui nüüd pääseks Riigikokku rohkem üksikkandidaate, siis ehk nemad püüaksid sellist seadusemuudatust teha.

Ja ikkagi ei saa ma aru, mille poolest on tõsiseltvõetav üksikkandidaat kehvem kui erakonna nimekirjas tippude häältega sisse veetud tundmatu suurus, kes nelja aasta jooksul vaid paar korda suu avab ja keda ühiskond ei tunne. Miks üksikkandidaate kardetakse? Mida kardetakse?