Reipas toonis teade “Hello, Priit Hõbemägi”, polnuks midagi erutavat, kuid sõnad “täname, et sooritasite Google’ist ostu, kasutades Google Checkouti! Google sooritab arvelduse lähemal ajal” oli tõeline pommuudis.

Eriti selle poolest, et ma 1) ei ole kunagi ennast registreerinud Google Walleti ega Checkouti kasutajaks; 2) pole Google’ile välja andnud oma krediitkaardi andmeid; 3) mis kõige olulisem – ma pole Google’ist midagi ostnud!

Lugesin meilist, et ost olevat sooritatud pühapäeval, 4. novembril. Aga nagu ma ise tean ja nagu kinnitavad mu meililogi ja internetipank, ei saatnud ma sel päeval välja ühtegi meili ega teinud ühtegi tehingut!

Edasi läks veel toredamaks: mulle saadetud arves on kirjas, et olen ostnud

20 GB talletusruumi Google’i uues “talletuspaketis” hinnaga 5 dollarit 90 senti, millest 90 senti moodustab mingi maks... Lisaks sain teada, et olen sattunud mingisse “pärandpaketti” (tule sõnaus appi!).

Õnneks on igas tõrvapütis ka tilgake mett. Kuna ma ei ole Google’ile kunagi andnud oma krediitkaardi andmeid, siis on mulle täielik müstika, kust need on võetud. Minu arvutist? iTunesi arve pealt? Või Amazoni kontolt, kust ma raamatuid ostan? Swedbanki netipangast? Facebook üritab ju kõigiti jagada kasutajate andmeid – kas mõni neist on nõustunud Google’iga ka minu krediitkaardi andmeid jagama? Ei tea, ei tea...

Jah, aga meetilga juurde. Samamoodi nagu minul tekkis Google’iga probleem, oli ka Google’il minuga probleem tekkinud. Nimelt unustasin suvel kaardi kuhugi automaati ja võtsin uue, kuid Google’il uue kaardi andmeid pole. Vananenud andmetega ta raha arvelt kätte ei saanud. Google Wallet saatis seepeale uue meili, soovitades “lahendada probleem oma krediitkaardiga” ja andmeid uuendada... Google Walleti leheküljel. Loomulikult on kõik meilid “no-reply”, mis tähendab, et minuga suhtleb mingi masin ei-tea-kust.

Mis on selle loo moraal? Aga see, et isegi kui olete kaitsnud oma privaatsust sama umbusklikult ja visalt nagu mina, pole enam keegi kaitstud selle eest, et korraga saabub arve, mille on saatnud masin, ja te saate vaid nukralt tõdeda, et olete (heal juhul) jälle natuke vaesemaks jäänud... Ärge siis imestage, olen teid hoiatanud!

(Samal ajal internetis: kujutan ette, et mingi Google’i robot otsib visalt nagu mingi “Matrixi” tegelane mööda internetti taga mu värskeid krediitkaardi andmeid. Äkki peaks kaardi lihtsalt profülaktika mõttes paar korda aastas ära kaotama?)