Priit Hõbemägi : Kuidas vettinud mägrale programmeerimist seletada
Kas Kaur Kenderi uus raamat “Comeback” on kunst, meedia või meelelahutus? Või kõik korraga? Lugesin romaani paari tunniga läbi. Kindlasti on Kender hea kirjanik, seda on tunda tema jutustamisoskusest. Tark ei pea kirjanik olema, aga jutustada peab oskama, sest ilma selleta kirjanikuks ei saa. Aga ausalt, kas “Iseseisvuspäevast” tuttava vana päti Karl Pajupuu kammbäkk Tallinna on ikka comeback? Äkki oleks pidanud raamatu nimi olema hoopis “Déjà vu”? Sest jälle see ohjeldamatu joomine, porno, vägivald, pätimaailma lõputu sitt‘n’kusi. No ei ole see teema innovaatiline! Mida uut annab teadmine, et keegi kellelegi kuumad tangid tagumikku surub? Oleme siin kõik Guy Ritchie filme näinud, ja sealt on raske edasi minna.
Küllap Kenderi tegelane Karl Pajupuu tundis omal ajal ka Franzu, kes tegutseb Hans H. Luige kirjutatud Ekspressi näärijutus. Sest jumala pärast – nad mõlemad on ühed vettinud mägrad ja nad on pärit samast ajastust – üheksakümnendatest. (Hans H. Luik ütles kord, et üheksakümnendatest pärit ärimehi jääb pätimaailm arusaadavatel põhjustel elu lõpuni huvitama.) Franz peidab ennast Floridas Eesti maksuameti eest ühe käibemaksupettuse pärast. Tema mäng käib väikestele panustele – paar miljonit krooni, vähem kui 130 000 eurot – ja ikka ta ei julge koju tagasi tulla. Teda huvitaks väga, kuidas Karl on vahepeal vene oligarhi contract killer’ina maailmas nii palju pappi kokku ajanud, et jaksab endale osta 63 000 eurose Constantin Vacheroni käekella. Luuser Franz on ajale jalgu jäänud, ta ei suutnud neetud vabariiki üle kavaldada ja peab nüüd, saba jalge vahel, koju tagasi kasima. On uued ajad ja ka pätti tuleks kuidagi peenemalt teha, aga tema ei oska.
Kenderi kangelane saabub Genfist eriülesandega Eestisse ja tema imestuseks valitsevad riiki üheksakümnendate kollid – Käoraadio omanik Leo Värk ja teised kaabakad on “eilsed”, nende füüsiline ja mentaalne tähetund on tegelikult läbi, finished, kaputt. Nad on tipus ainult inertsist, mis neid veel kannab. Nad esindavad eilset, rämedat, üheksakümnendate võimu. Ja nende poolt eksekuteeritav võim on kah samasugune – tuim, peenuse ja emotsioonideta ülerullimine.
Ja kui just see on Kenderi romaani mõte, siis on see väga terane, lausa briljantne ühiskonnakriitiline romaan, kus tegevuse eesmärk on tõmmata tähelepanu hoopis taustsüsteemile. Taustaks on aga Eestis valitsev vettinud mäkrade võim – nii poliitikas kui majanduses. Karl Pajupuu saabub pärast 15aastast eemalolekut tagasi Eestisse, kuhu on ehitatud küll Swissotel, kuid sisuliselt ei ole midagi muutunud. Üheksakümnendate lõputu küünlapäev kestab… juba kümme aastat! Ja see on juba vägev sotsiaalne kriitika!
Nüüd aga nullindatesse. New York Timesist lugesin, et Ameerika lapsevanemad kasutavad üha sagedamini paariaastaste jonnivate laste rahustamiseks oma iPhone’e – annavad titele telefoni kätte ja mõnd aega on rahu majas. Kuid lapsed pillavad telefoni maha, lagastavad selle ära või kustutavad mõne vajaliku rakenduse. Asi pole sugugi edevas iPhone’is – puutetundliku ekraaniga tark telefon on nagunii varsti igaühel taskus, olgu see siis Androidi, Windowsi või Apple’i tarkvara peal. Tänane kaheaastane laps on juba puutetundlike ekraanide kunn. Anna talle sihuke kätte ja ta surfab varsti seal nagu vana kala. (Ja sudib näpuga läpaka ekraanil, ise imestades, miks midagi ei juhtu – see neetud vana “mittepuutetundlik” tehnoloogia!)
Peagi hakkab laps nutitelefoni oma mänguasjaks pidama, ning varsti muutub telefoniga helistamine tema juuresolekul keeruliseks – väike nõuab häälekalt “seda”, et mingeid omi asju ajada, lapsevanema Facebooki kontole krüptilisi “jjkbbbf” teateid postitada, infot sebida. Ma tahaks väga teada, mis lahendusi suure maailma lapsevanemad on välja mõelnud, peale iPhone’i-kujuliste glasuuritud koogikeste.
Kuna sabatiajal ei saanud ma lähipoodi paberist Ekspressi ostma minna, siis laadisin neljapäeviti alla Eesti Ekspress Pro rakenduse iPadi jaoks. Ja mul on tunne, et meil on nüüd kaks head ja erinevat nädalalehte, mille kõrval tavapärane “internet” tundub tehnoloogiliselt ja visuaalselt kohmaka lahendusena.
iPadis on kirjutava meedia ülekanne visuaalselt palju ägedam, aga säravate värvipindade kõrval tundub tekst tuimana. No ei jaksa nii palju lugeda, kui võib hoopis midagi vaadata! iPadi trump on pildid, videod, värvid, helid ning multimeedialahendused. Näiteks jõulu-Ekspressis olnud Indrek Hargla pikka juttu ma ei lugenudki, vaid kuulasin seda kõrvaklappidega, sest jutustus oli raadiostuudios sisse loetud. Kuulasin – ja sain aru, et rääkiv ajaleht on parem kui vaikiv ajaleht. Veel üks samm tulevikku. Otsustasin, et järgmisest Ekspressist alates võite juba iPadis kuulata ka minu juhtkirja, mille olen ise sisse lugenud.
Aastavahetuse meedia tipphetk oli 2. jaanuari õhtul ETVs, kus algas BBC kolmeosaline minisari “Sherlock”. Geniaalselt kirjutatud käsikirja (Steven Moffat ja Mark Gatiss) abil tänapäeva Londonisse toodud Sherlock Holmesi ja dr Watsoni lavastus on parim, mis hetkel Euroopa telemeelelahutusest leida võib. Visuaalselt intrigeeriv, põleva napalmina intensiivsete karakteritega, tänapäeva tehnoloogiat maksimaalselt ära kasutav ja ülitempokas “Sherlock” on tõeline “out of the box”-mõtlemise (ja tegutsemise!) näide.
Dr Watson on uusversioonis Afganistanis vigastada saanud välikirurg, Sherlock Holmes aga Londoni politsei poolhull detektiiv-konsultant. Vaimukas dialoog, kiire tempo ja lahedad uued ideed: kui näiteks mõni tegelane saab mobiilile SMSi, siis ilmub tekst kohe ka teleri ekraanile. Kaks osa on veel ees, soovitan soojalt vaadata.
Aga jaanuarikuu värske ajakiri Wired kirjutab, kui hädavajalik on õppida programmeerimist, et mitte lasta ennast lollitada selle nõiakunsti volitatud valdajate poolt. Miks? Sest peaaegu kõik olulised lahendused ja uuendused äris ja elus on tänapäeval seotud programmeerimisega ja kui sellest mingil tasandil aru saab, siis näeb ka asjade taha ja sisse. Kas see on keeruline, küsib ajakiri ja vastab ise: jah, on küll, ja ka köögis toidu valmistamine on väga keeruline ja ohtlik – kasutame suurt kuumust, toorest kana, millest võib oskamatul käsitlemisel saada salmonelloosi, ja terariistu, millega võib tappa. Kuid me saame ju köögis hakkama? Küllap siis saame ka programmeerimisest mingil kujul aru.
Muide, ei Luige Franz ega Kenderi Karl oska programmeerida. Nad on tüüpilised “vana meedia” mehed – käibemaksupettus pluss lõuga sõitmine ja šamp ja koka ja stripibaar. See ongi vettinud mäkrade peamine häda, et nad ei saa kuidagi oma kastist välja, juba üheksakümnendatest saadik.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Aga seda, et uus aasta tuleb palju raskem kui eelmine. Raskem on sadulas püsida, rohkem tuleb pingutada ja tempo läheb aina pöörasemaks. Kas midagi on ka hästi? Muidugi! Viimasel ajal on loodud mitmeid lihtsamaid Lego-laadseid programmeerimisvõimalusi, millega saame hakkama ka meie teiega, armsad lugejad! Õpime uuel aastal kindlasti juurde midagi uut ja põnevat. Mõtleme ennast kastist välja, sõbrad!
