Priit Hõbemägi: Miks on soomlane Eesti kõige vihasem mees?

Pärast Peeter Oja vihakõnet Soome toimetaja Sami Lotila mõnituskirju avaldava Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi vastu ja sellele järgnenud ühe koha peal tammuvat ühiskondlikku debatti, on aeg otsida vastuseid ja lahendusi.

Teatavasti ei ole midagi uut siin päikese all. Lotila ei ole midagi muud kui üks vihane mees, kelle pilkamise objektiks on sattunud juhtumisi eestlased. Püüame tema motiive siis mõista. Õnneks on “vihase mehe sündroom” kirjanduses ja kinos põhjalikult läbi töötatud.

Moodsa inglise kirjaniku Nick Hornby raamatu “Kuidas olla hea” (How To Be Good) peategelane on keegi David Grant, kes teenib elatist kohalikus ajalehes. Tema kolumni nimi on “Kõige vihasem mees” ja vaene David peab iga päev ennast veelgi vihasemaks ajama, et järjekordne raevupurse lehte panna. Viimases hädas neab David isegi bussis sõitvaid vanainimesi, sest kõik teised on juba läbi sõimatud.

Film “Viharavi” (Anger Management) räägib lennu ajal toimunud arusaamatuse pärast enesevalitsemise kaotanud mehest, kellele kohtunik määrab 20 tundi kohustuslikku viharavi. Jack Nicholsoni mängitud doktor kannatab aga ise irratsionaalsete raevuhoogude all, mis ajavad patsiendile judinad peale. “Viha­ravi” on moodne komöödia sellest, kui ähmane võib olla piir ravija ja ravitava vahel.

Filmis “Ka gangster on inimene” (Analyze This) satub vanglast välja pääsenud maffiaboss, keda mängib Robert De Niro, juhtumisi kokku psühhiaatriga (Billy Crystal), kes olude sunnil peab poolhullu ja taltsutamatut mafioosot ohjes hoidma hakkama. Kuigi psühhiaater pole ise patsiendist vähem hädas.

Või võtame filmi “Omadega läbi” (Falling Down), milles peaosa mängib Michael Douglas. Töötuks jäänud kaitsetööstuse töötaja kaotab viimsegi kannatuse, kui peab pikalt oma autoga ummikus istuma, frustratsioon ühiskonna vigade pärast keeb üle, ta haarab pumppüssi ning asub vägivaldselt, jõhkralt ja hullununa nende vastu võitlema.

See väike ülevaade näitab, et paljud nurkasurutud mehed ei suuda oma raevu talitseda ja valavad selle kellegi peale välja. Frustratsioon tekib sellest, kui inimest tabavad lühikese aja jooksul väga erinevad nõudmised, millega ta ei suuda hakkama saada. Siis tekib soov kõik köidikud ühe hoobiga katki raiuda.

Ma ei usu seda, et Soome kodanik Lotila “juhib tähelepanu meie vigadele”. Ei, Lotila mõnitab ja provotseerib mõnuga. Dr Hõbemägi ütleb: Lotilal on midagi raskelt viga ja eestlaste solvamine on tema tee oma raevu välja elada ja pingeid maandada. Peame olema õnnelikud, et Lotilal ei ole pumppüssi, millega ta oma teese ellu viima hakkaks, nagu Soomes aeg-ajalt kombeks on.

Aga muidugi on meie endi viga, et Eesti kõige vihasem mees on keegi soomlane. Miks peab välismaalane Õhtulehe prisket honorari riigist välja viima, kui mõni vihane eestlane võiks selle eest igal õhtul kõhu sinki ja herneid täis süüa? Peeter Ojal tuleb see roll suurepäraselt välja. Hurjutame ennast parem ise!