Priit Hõbemägi Annika Haas / Eesti Ekspress

Kõhetu noormees oli tekkinud märkamatult, nagu oleks õhk tihenenud. Samamoodi ilmusid ühel ammusel õhtul Moskvas Patriarhi tiikide juurde kolm saatuslikku tegelast. Minu jälgija meenutas neist kõige enam kurikuulsa välismaalase tõlki-referenti. Ka tema ninal olid prillid – tõsi küll, mitte mõranenud klaasiga, vaid moodsad ja peened. Umbes kahekümneaastane nooruk lähenes mulle otsustavalt ja esitles ennast.

Laval mürtsutas Tennessee etnofolkpoptrio The Water Tower Bucket Boys, üks Viljandi folgi peaesinejatest. Kolmik oli kruvinud tempoks umbes 160 BPM (lööki minutis), mis on kantriansambli jaoks üsna korralik kiirus, ning ekstaasis solist hakkas parasjagu oma kahvatult ja kallerdavalt ülakehalt särki maha rebima. Kääbiku välimusega jupats lohistas kontrabassi kaelapidi mööda lava. Vibalik kitarrist trampis postipakisuuruste saapakolakatega lavalaudu.

Muusikas kaduma läinud nimega noormees haaras kohe härjal sarvist: “Kas te kirjutate sellest kontserdist?” Ja vastust ära ootamata mainis paljutähendavalt: “Ka mina kirjutan.”

Huvitav, mida? Muusikat pole nagunii võimalik ümber jutustada, ei tasu proovidagi. Ning selles kirjeldamatuses, sõltumatus iseolemises on üks muusika suuri võlusid. Ta ei lase ennast suruda ühessegi teise vormi kui helide võnkumine atmosfääris. Lootusetu proovida, kuigi ma olen siiski seda lõpmatu arv kordi üritanud.

(Kui ma publikusse vaatasin, nägin vahekäigus seisvat Jaak Allikut. Mida tema siit otsis? Ma arvan, et tema kõrval oli Peeter Sookruus. Kas oli? Komsomolisidemed ei purune, igatahes. Allik oli tavalise morni näoga, kuid mitte nii sünge kui paar nädalat varem ühe teatritüki esietendusel. Tookord ei tõstnud ta isegi pilku põrandalt ja istus terve etenduse liikumatult nagu zombi.)

Lootsin, et noormees jätab mu rahule, sest lava ees vestelda on üldse täielik mõttetus. Kuid ta oli visa ja karjus mulle kõrva lauseid, millest ma lavalt kostva lärmi tõttu midagi aru ei saanud. Noogutasin vaikides nagu aadlipealik mõõga ja saha salaliidu koosolekul.

Tundmatu aina kõnetas mind. Tänapäeval öeldakse ka, et “muusika kõnetab”. Muidugi ei kõneta muusika kedagi, samuti nagu informatsioon ei soovi vabalt levida. Informatsioonil ja muusikal ei ole soove. Soovid on hoopis inimesel, kes pöördub muusika poole oma vastamata küsimustega. Kui muusika klapib meeleoluga, siis mõtleb inimene oma lihtsaid, kuid ometi nii raskelt vastatavaid küsimusi, nagu: mis meist saab? Mida ma tegema pean? Kas ta armastab mind? Mida see kõik tähendab? Loomulikult, muusika ei vasta kellelegi, aga selle mõjul läheb mõte rändama mööda oma radu, aeg ja ruum kaovad ning inimene vabaneb – kuni ta ehmatab tegelikkusesse tagasi. Ja ehkki midagi maailmas ei muutunud, on tal siiski kergem olla. Sest muusika on aus ja ei peta kunagi; see kosutab hinge.

Aeg-ajalt toimus minu ja tundmatu vahelises miskommunikatsioonis siiski läbimurre, näiteks siis, kui ansambel oma auruveduri korraks veetorni juurde lubas. “Et neid toredaid poisse koju kaasa võtta, tulevad nad kohe publiku sekka ja hakkavad oma plaate müüma,” meelitas lava-mänedžer võltsi häälega. Hetk hiljem karjatas keegi saalis: “Ei ole võimalik!!!”

“Eestis ei ole normaalset muusikakriitikat,” vastasin ma huupi järjekordsele küsimusele (või vastusele?). “Sest ükski kergest muusikast kirjutav inimene ei suuda ennast sellest normaalselt ära elatada. Ja sellepärast professionaalset muusikakriitikat ei ole ega tule,” panin punkti.

Mõtlesin ajakirja The New Yorker augustinumbrile, kus peatoimetaja David Remnick, üks USA kirjutava ajakirjanduse säravamaid tähti, kirjutas pika persooniloo Bruce Springsteenist. Lugesin seda lugu vaimustusega. Mõtlesin, kas Eestis võiks (saaks?) sellist lugu kirjutada. Jah, kindlasti, pole vaja muud, kui et suurepärane kirjutaja oleks mõne muusiku andunud fänn. Nii nagu Remnick oli Springsteeni fänn ja külastas ka tema obskuursemaid kontserte aastakümneid tagasi. Remnick joonistas välja Springsteenis ühendatud, kuigi esmapilgul vastuolulised tegelased: üdini aus kunstnik (just nagu saaks kunstnik mitte aus olla, noomisin ennast), andunud esineja (entertainer), kes teadlikult pingutab selle nimel, et anda publikule igal õhtul selline kontsert, mille energia jääks kuulajatele eluks ajaks meelde, ning edukas ettevõtja, kes on muusikuna multimiljonäriks saanud ja aidanud edukale järjele oma bändimehi ja teisi abilisi. Remnick tõmbas Springsteeni nagu nahkkinda pahupidi ja pakkis siis ettevaatlikult ja lugupidamisega uuesti kokku.

Kellest võiks Eestis midagi sellist kirjutada? Kes on Eesti ühiskonda oma kunsti kaudu ühiskondlik-poliitiliselt mõjutanud ja kujundanud? Tõnis Mägi, kes toetas president Ilvese tagasivalimiskampaaniat, nagu Springsteen toetas Obamat esimese valimiskampaania ajal? Alo Mattiisen? Või on see siiski liigne punnitamine, sest tegelikult pole Eesti rokk- ega popmuusikas miski peale “eestlaseks jäämise” suutnud ühiskonda mõjutada.

“Aga miks te siin seisate, selle asemel, et lava ees koos kahekümneaastaste neidudega hüpata,” esitas mu vestluskaaslane retoorilise küsimuse. Luiskasin, et võib ka hüpata, aga et siis ei jää midagi meelde jne jne. (Lava ees keksis koos neidudega umbes kaheksandat kuud rase noor naine ja palja ülakehaga ja ketsides väga purjus mees, kelle kohta võinuks öelda sama.)

“Ma arvan, et õigem oleks siiski lava ees koos neidudega hüpata,” kordas tundmatu, nagu mulle edasiseks eluks väga olulisi juhiseid edasi andes.

“Üldse võiksid muusikakriitikud teatud ikka jõudes kirjutamisest loobuda,” kuulutas ta siis kategooriliselt. See oli juba vägagi tõlgi-referendi moodi, miski tema eelnevates repliikides ei viidanud nii radikaalsele seisukohale. Aga muidugi ma ju lihtsalt ei kuulnud kõike.

Ma ei jõudnud veel reageerida, kui noormees patroneerivalt sõnas: “Teie kohta see loomulikult ei käi.” Ja nende sõnadega ta oligi läinud. Otsisin teda taga, aga ta oli kadunud nagu tina tuhka.

Mõttesse vajunult jalutasin üksinda mööda Tallinna maanteed Centrumi hotelli poole. Water Tower Bucket Boys saagis valgust kumavas telgis juba teab kui mitmendat lõpulugu. Öö oli väga sume. Viljandi kesklinn olid jalutajaid tuubil täis nagu La Rambla puiestee Barcelonas augustiööl.

*Tugineb tõsielus juhtunud sündmustele.