Lugesin Facebookist Andres Maimiku postitust, kus ta tutvustas Joshua Oppenheimeri filmi “Tapatöö” (The Act of Killing, 2012). Film räägib kuuekümnendate aastate keskel Indoneesias toimunud massimõrvadest ja on jutustatud nende sooritajate kaudu, kellel režissöör palus kunagi toimunud reaalseid mõrvu uuesti lavastada. “Majesteetlik dokumentaal tõest, mängust, tagajärgedest ja kurjuse banaalsusest. Püha ja õudne film, kui parafraseerida noori klassikuid.” Kuna olen näinud ainult treilerit, siis nõustun selle kokkuvõttega ja samas tean, et ma ei lähe iialgi seda filmi vaatama, mitte mingil tingimusel. Sest juba treiler paiskas ekraanile nii suure koguse ultravägivalda, et see ületas minu taluvuse piiri.