Priit Hõbemägi: Tagasi minevikku, marss
Siis märkasin ajalehes reklaami, mis teatas, et raamatukauplus Rahva Raamat on saanud 100! Taipasin, et eesti ettevõtted vananevad kohutava kiirusega…
Märkasin, et BLRT Grupp on “olnud meiega” juba 100 aastat, et “Energia avastuskeskus kutsub huvilisi 100-aastapäeva pidustustele!”, et Loksa laevatehas asutati 1905. aastal, rääkimata juba Saku Õlletehasest või Tartu A. Le Coqist.
Kui aga lähemalt vaadata, siis selgub, et pärandiasjad pole sugugi sirgjoonelised. Eliel Saarineni projekti järgi ehitatud uhke hoone Tallinnas Saksa teatri vastas valmis 1912. aastal. Esimesel korrusel asus tegutsema ka Gustav Pihlakase raamatu- ja kantseleitarvete äri. Hiljem tegutsesid samades ruumides teisedki raamatukauplused, kuid Pihlakase oma enam mitte. Kuidas nõukogude ajal Raamatukauplusest nr 1 Rahva Raamatuks ümber nimetatud kauplus nüüd Gustav Pihlakase vaimse päranduse ainuhoidjaks sai, on mulle natuke keeruline mõista. Kas saab öelda, et Rahva Raamat on 100 aastat vana, kui ta sai oma praeguse nime 1962. aastal?
Sama lugu Leiburiga. 1762. aastal ostis Julius Valentin Jaeksch Tallinna vanalinnas maja, kus hakkas saia-leiba küpsetama. Alates eelnimetatust, Rottermanni Tehastest, 1940. aasta natsionaliseerimise käigus ja palju aastaid hiljem jätkunud lõpututest leiva-, makaroni-, pärmitehaste jms liitmistest jõuti 1976. aasta 1. jaanuaril niikaugele, et Tallinna Leivakombinaat nimetati ümber tootmiskoondiseks Leibur. Kuidas Leibur sai linnakodanik Jaekschi otseseks pärijaks, on minule samuti suur mõistatus.
Loksa Laevatehas? Teada on, et 1905. aastal ehitas üks mees seal laeva ja nimetas oma ettevõtte tehaseks. Juubeli tähistamiseks olevat aga Loksa Laevatehas saanud isegi EASilt toetust.
Miks seda tehakse? Ega sai ei muutu paremaks ega raamat huvitavamaks, kui ettevõttel aastasajad turjal.
Arvan, et turundajad on müünud omanikele idee, et ettevõttel peab olema “jutustada oma lugu”. Ja kui keegi ei ole jõudnud mõne eestiaegse või veel vanema ettevõtte nime endale krabada, siis on see turundusküttidele lubatud jahisaak. Olukord sarnaneb Metsiku Läänega, kus kullaotsijad tühermaal neli vaia maasse lõid ja oma “kleimi” välja mõõtsid.
Lõpetuseks väike äriidee – keegi võiks Eesti tootmis- ja teenindusajaloos tuhnima hakata ja luua ettevõtte, mis müüb vanu kaubamärke: “Tahad oma ettevõttele auväärset vanust? Külastage meie boksi!”
Šveitsis igal juhul nii on. Ajaloo jooksul uksed sulgenud kellafirmade nimed ja õigused on korralikult kokku ostetud, ning kui keegi soovib siseneda kvaliteetkellade ärisse, siis tasub algatuseks osta endale mitmesaja-aastane kaubamärk. Ja küll turundajad sellele uhke ajaloo juurde kirjutavad! Ostja ostab, tunneb brändi värvikast loost rõõmu, teadmata, et ostis ajaloo asemel vaid sooja õhku.
