Priit Raudkivi : Salme laevaleid kui sajandi avastus
Unikaalne nii Eesti kui ka Läänemere regiooni kontekstis, sest ühtegi teist sellist paatmatust ei ole naaberriikidest teada. Erakordne on selline matuste arv, sest paadiga sängitati tavaliselt üksainus mees. Aga ma ei oska hetkel veel suurt muud teha kui siiralt koos kolleegidega rõõmustada, et niisugune õnn meie õuele potsatas. Kui suur see õnn siis õigupoolest on ja kas annab Salme leidu kõrvutada mõne teise muinasteadusliku „õnnepotsatusega", mille tunnistajateks oleme olnud viimastel aastatel? Universaalset mõõdupuud, mille alusel saaks öelda, et üks leid või leiukogum on teisest väärtuslikum - seesugust mõõdikut pole veel leiutatud või vähemasti hoidutakse tänapäeval pingeridade koostamisest. Minu ihukarvad tõusid näiteks püsti ka siis, kui paar aastat tagasi levis teade Kukruse kalmistu pooljuhuslikust avastamisest ning sellest, kui rikkalike panustega oli maetud naine, keda avalikkus tunneb nüüd Kukruse kaunitari nime all. Millest erutus? Aga sellest, et u 800 aastat tagasi hauda kaasa pandud leiumaterjal viitab muistses ühiskonnas valitsenud ilmsele elitaarsusele. Ajaloolase jaoks annab seega Kukruse matus võimaluse revideerida seniseid arusaamu muinaseesti ühiskonna olemusest.
Salme leiu puhul ei julge allakirjutanud suuremaid järeldusi teha. Las kolleegid arheoloogid viivad kõigepealt kaevamised lõpule ja järjestavad küsimused, millele nad leiumaterjali põhjal vastuseid saada soovivad. Tänapäeva arheoloogiaeadus on sedavõrd keeruline interdistsiplinaarne nähtus ja ma kardan, et küsimuste hulk, millele on võimalik vastust saada - see on üsna suur. Pikkamööda hakkab kujunema pilt sellest, millised olid maetute antroploogilised näitajad (teame juba, et tegemist oli parimas meheeas sõdalastega), milliseid haigusi nad võisid põdeda (Kukruse kaunitar põdes näiteks skorbuuti) jne. Hauda kaasa pandud ja ennem „surmatud" kauniste mõõkade võrdlemine Euroopa vastava leiumaterjaliga annab selgemat pilti sellest, kus need olid valmistatud (juba teame, et laevaneetiteks kasutatud raud pärineb Norrast). Ja muidugi mõlemad laevad ise. Üldjoontes on vist praeguseks teada, kuidas alused välja nägid, kuid ilmselt on modelleerijatel siin veel vaidlemist küllaga.
Ja muidugi paneb maasika tordile, kui nii nimetada Salme leiukompleksi, selle aasta augustikuine avastus, et viimati kaevatud laeval oli kiil ja et tegemist on esimese teadaoleva purjelaevaga, mis seilas Läänemerel. Seda kõike on juba üsna palju. Aga me ei oska anda vastust küsimusele, milline ühiskondlik fakt on Salme matuse taga. Minu arvates on hetkel kindlad paar asja. Esiteks see, et maetud on ligi viiskümmend parimas meheeas skandinaavia sõjameest, kes said surma ägeda tapluse käigus.
Teiseks: osa neist olid kindlasti kõrge staatusega ülikud. Sellest annavad tunnistust kaunid ja kallid relvad, märga hauda kaasa pandud mängunupud jne. Kolmandaks: mehed polnud surmajärgselt jäetud lindude ja metsloomade hävitada. See tähendab, et keegi pidi nad matma, surmama kombekohaselt relvad jne. Tänapäevase loogika järgi tegid seda nö omad ja neil pidi jätkuma selleks aega. Aga ega me midagi enamat teagi. Kas tegemist oli meestega Kuramaa skandinaavia asustusalalt või hoopis nö päris-skandinaavlastega? Mis eesmärgil siia tuldi, kas maksualustelt oma iga-aastast osa nõudma? Aga järsku polnudki Saaremaa meeste lõppsihiks, järsku randuti siin vaid selleks, et pisut puhata.
Kellega tülli pöörati, kas saarlastega? Aga järsku oli tuldi mitme laevaga ja konflikt oli hoopis omavaheline ja võitjapool mattis nö aumeehena omad nii nagu kord ja kohus. Märg haud oli ju puutumata, st kohalikud ei pruukinud ägedast taplusest midagi teada. Võib olla polnud tapluse ja matusekoha ümbruses üldse asustust? Vastuseta küsimusterida võiks pikendada. Õigemini on asi nii, et kui keegi midagi väidab selle kohta, et mis võis olla tapluse põhjuseks või püüab mõistatada, et mis eesmärgil nii esinduslik seltskond Salmes randus, siis leidub kohe ridamisi kontraargumente.
Kui praeguse uurimisseisu juures tuleks Salme leiust kirjutada lugu ajalooõpikusse, siis tasuks ehk ennekõike rõhuda rikkalikule leiumaterjalile. Kaunid mõõgad ja kilbid, mängunupud (meelelahutus karmis maailmas), purjelaev, millega siinmail seilati juba 8. sajandil jms. Kindlasse poliitilisse ja ühiskondlikku konteksti viia on kõike seda aga muidugi väga riskantne. No aga ehk olekski mõistlik öelda otse, et ega me ei tea põhjustest, mis viisid verise tapluseni mitte midagi ja et võimalusi on mitmeid. Lastele ei tohi valetada. Kuid vaevalt, et kuulutame neile ebatõtt, kui väidame: pole välistatud, et veretöö võisid toime panna just saarlased, kellele sai kõrnini võõraste ülbitsemisest.
Priit Raudkivi on ajaloolane, Ajaloo Instituudi vanemteadur, kes on pidanud loenguid Eesti ja Euroopa keskajast ning Läänemeremaade varasemast ajaloost Tartu Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis ja Tallinna Ülikoolis. Ta on mitme ajalooõpiku autor.
