Priit Tohver: Kuidas jõuda vihkamisest mõistmiseni
Möödunud kuul kirjutas Mihhail Lotman Eesti Ekspressi veergudel, et homoseksuaalide õiguste laiendamine võib vähemtolerantses ühiskonnas esile kutsuda vaenu ja vihakuritegusid.
Sellele tuginedes võib mõni järeldada, et ka meie seksuaalvähemuste õiguste laiendamiseks peaks eelnevalt ootama ära rahva müriseva jah-sõna, et vältida potentsiaalseid tagasilööke. Ma leian, et ehkki seksuaalvähemuste vastu suunatud vaen on teema, mida ilmtingimata peab käsitlema, pole hirm selle ees mitte kunagi adekvaatne põhjus hädavajalike seaduste edasilükkamiseks. Pigem seab juba olemasolev vaen meile suurenenud kohustuse astuda samme ühiskonna avamiseks ja geide olukorra parandamiseks.
Ma olen väga tänulik härra Lotmanile teemaalgatuse eest, ent veel enne, kui ma asja tuumani jõuan, pean vajalikuks tema artiklit veidi täpsustada. Lotman väidab, et Prantsusmaal, kus samasooliste abielu "suruti läbi rahva enamuse arvamust eirates", kasvas vihakuritegude arv homoseksuaalide vastu 78%. See väide on veidi eksitav kahel tasandil. Esiteks olid samasooliste abielu vastuvõtmise kuupäevaks viimased kümme küsitlust näidanud Prantsusmaa kodanike enamuse poolehoidu seadusele, mõnel juhul ületas see poolehoid isegi 60% piiri. Teiseks pole päris õige öelda, et vihakuritegude arv oleks kasvanud, kuivõrd Prantsusmaa ei kogu statistikat vihakuritegude kohta. Number on pärit Prantsusmaal tegutseva homofoobiavastase MTÜ SOS homophobie 2013. aasta raportist, mis väidab, et aasta jooksul (sh. enne seaduse vastuvõtmist) kasvas nendele laekunud kaebuste hulk 78%. Siinkohal tasub ära märkida, et kaebused on igasuguse seksuaalvähemuste diskrimineerimise kohta, mitte ainult vihakuritegude kohta, mida peetakse pigem raskemateks, sageli vägivaldseteks juhtudeks. Vägivaldsed juhud moodustasid 6% laekunud kaebustest.
Ent ka siis, kui defineerida kõiki laekunud kaebusi vihakuritegudena, on ennatlik järeldada, et kaebuste kasv on märk Prantsusmaa seksuaalvähemuste olukorra halvenemisest. Kõneall oleva raporti autor toob välja, et kaebuste kasv on pigem märk nende enda organisatsiooni paremast nähtavusest ja seksuaalvähemuste suuremast valmidusest enda õiguste eest seista. USAs tegutsev seksuaalvähemuste eestkosteorganisatsioon Human Rights Campaign ("Inimõiguste kampaania) peab vihakuritegude raporteerimist keskseks osaks LGBT isikute (lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised) parema kaitse tagamisel. Miks? Sest ainult läbi raporteerimise saame aimu inimõiguste rikkumiste tõelisest ulatusest. Ning kõik märgid viitavad sellele, et nende ulatus on üüratu, sõltumata sellest, mis seadusi on vastu võetud või mis avalikkus on nendest arvanud.
2010. aastal - kui trall kooseluseaduse ümber veel õieti alanud polnud - viidi Euroopas läbi uuring meestega seksivate meeste (MSM-ide) seas, kellest olulise osa moodustavad geimehed. Kui vaadata Eesti tulemusi sellest ajast, siis näeb, et üle poolte (59%) MSM-idest olid juba siis langenud oma orientatsiooni tõttu mingit sorti vägivalla ohvriks. 2012. aastal viis Euroopa Põhiõiguste Amet (FRA) EL-i läbi seni ulatuslikema uuringu LGBT isikute diskrimineerimise kohta, mis näitas, et Eesti seksuaalvähemused on oma seksuaalse sättumuse pärast oluliselt rohkem sattunud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks (33% küsitlenutest) kui mujal Euroopas keskmiselt (26%). Seejuures vaid 12% ohvritest teavitas rünnakust politseid, võrreldes Euroopa 19%-ga või Prantsusmaa 26%-ga. Seega ei ole vaen homoseksuaalide vastu pelgalt reaktsioon seksuaalvähemuste õiguste liikumisele, see liikumine toob lihtsalt varjatud vaenu päevavalguse ette.
Pean vajalikuks rõhutada, et vaenu all ei pea keegi silmas isiklikku veendumust, et homoseksuaalid on "rõvedad" või ebameeldivad - see on igaühe enda asi, mida ta kellestki arvab. Muret tekitab selline vaen, mis avaldub vägivalla, kiusamise, tööalase diskrimineerimise või muu sellisena, mida ülalkirjeldatud uuringud ka mõõtsid. Ent lahendus säärasele vaenule ei saa olla lihtsalt ootamine, et ühiskond "geisõbralikumaks" muutuks, sest esiteks ei saa ühiskonna suhtumise põhjal ennustada potentsiaalseid vihakuritegusid, kuivõrd enamik ühiskonnaliikmeid ei ole kohe kindlasti kurjategijad. Teiseks ei saa me lükata kõrvale seksuaalvähemuste püüdlusi ettekäändel, et need võivad esile kutsuda rohkem vihakuritegusid, sest siis me lihtsalt annaksime vaenutsejatele nende tahtmise meie seaduskuulekate kodanike arvelt ning lükkaksime juba käimasoleva geivastase vaenu tagasi varjudesse, kus riik ega tavakodanik sellest midagi ei kuule. Kui me aga tõesti tahame oma geidest kaaskodanikke kaitsta, siis me peaksime avama oma kõrvad nende kaebustele ning lähendama neid riigiga.
FRA uuringu kohaselt tervenisti pooled Eesti vägivallaohvriteks langenud homoseksuaalidest ei teavitanud rünnakust politseid, sest nad ei uskunud, et politsei midagi teeks. Siit loeb välja, et suur osa ühest ühiskonnagrupist ei usu, et riik neid kaitseb. Raske on seda neile pahaks panna, kui meie riik ei kaitse isegi midagi nii elementaarset, nagu on meie seksuaalvähemuste loodud püsisuhted. Lisaks on väga raske raporteerida orientatsioonivastaseid kuritegusid, kui orientatsiooni ennast peetakse häbiasjaks. 2010. aasta uuringu kohaselt üle poolte Eesti MSM-idest varjavad kas osaliselt või täielikult oma seksuaalset orientatsiooni, FRA uuringu kohaselt teeb seda 38% meie seksuaalvähemustest (võrreldes Euroopa 30%-ga). Suure tõenäosusega on see arv palju kõrgem, kuivõrd orientatsiooni varjavad isikud ei pruugi ka geisuunitlusega küsimustikele vastata, ent ka olemasolevad arvud ilmestavad hästi probleemi seksuaalvähemuste kaitses: me ei saa kaitsta neid, kes ei julge enda eest kosta. Julgus on just see, mille nimel riik töötama peaks, ning see algab kooseluseadusest.
Ühest küljest võib väita, et kui riik ei pea vajalikuks seksuaalvähemuste suhteid kaitsta, siis ei maksa imestada, miks seksuaalvähemused ei söanda enda identiteeti riigile avaldada. Teisest küljest on hirm nii riigi kui ühiskonna arvamusest sõltuv, mida ilmestab hästi tõsiasi, et 'geitolerantsemates' ühiskondades ollakse oma orientatsiooni suhtes avatumad. Siit võib õigesti järeldada, et lahendus meie seksuaalvähemuste tagakiusamisele peitub osaliselt ka tolerantsi suurendamises (NB! tolereerimine pole meeldimine). Ent siinkohal pean vastu vaidlema Mihhail Lotmanile, kes väidab, et geide ühiskondlik tolereerimine eelneb, mitte ei järgne õiguste laiendamisele. Piisab, kui vaadata teiste riikide kogemust geisõbralike seaduste vastuvõtmisel, nägemaks, et geide õiguste laiendamine viib ka suurema tolerantsini. Vastavate seaduste vastuvõtmise järel on ühiskonna toetus geidele pea igal juhul kasvanud, ka sellistes riikides, kus rahva enamus mainitud seadust või geisuhteid esialgu ei toetanud. Legaliseerimise hetkeks aastal 2005 oli 53% kanadalastest geiabielude vastu, ent aastaks 2013 oli seaduse toetajate arv kasvanud 63%-ni. Kui samal aastal võeti Šotimaal vastu kooseluseadus, arvas vaid 35% šotlastest, et geisuhted 'ei ole kunagi valed', aastaks 2010. oli see näitaja tõusnud 50%-ni. Seejuures koolikiusamise raportitest loeb välja, et aastal 2007 kurtis 65% Šotimaa LGBT koolinoortest, et neid kiusatakse nende orientatsiooni pärast, aastaks 2012. oli see näitaja langenud 55% peale (samas kui enese eest kostmine tõusis 21% võrra). Vahepeal võeti vastu geide õigus lapsendamisele ja diskrimineerimisevastane seadus. USAs, kus geisuhete seaduslik kaitse on püsivalt paranenud kogu 21. sajandi vältel, on ühiskonna toetus geiabieludele kasvanud 35%-lt aastal 2001. 54%-ni aastaks 2014 (kusjuures vihakuritegude arv on kuni 2013. aastani kasvanud, mis ainult ilmestab vihakuritegude eraldiseisvust avalikust arvamusest).
Seda fenomeni pole raske seletada. Esiteks on kasvava tolerantsi taga suurenenud teavitustöö, kuivõrd geikooselude riiklik registreerimine avaldab riigile survet rohkem seletada, miks ka geisuhted väärivad tunnustamist. Teiseks on selle taga ärevuse langus, mis kaasneb sellega, kui nähakse, et geikooselude registreerimine ei toogi kaasa maailma lõppu, pedofiilia legaliseerimist, riigi väljasuremist ja muud naeruväärset, millega geivastane lobi rahvast kooseluseadusest eemale hirmutada püüab. Enim loeb aga see, et seksuaalvähemusi toetavas riigis julgeb rohkem inimesi tunnistada oma orientatsiooni. See on oluline, ilmselt kõige olulisem ülalmainitud asjadest. Praegu, mil paljud meie homoseksuaalidest kaaskodanikud ei julge end näidata, võivad geivastased survegrupid kokku luuletada ükskõik mida LGBT kogukonna kohta ja kahjuks neid usutakse. Tundmatu vaenlane on ikka parim vaenlane ning pole midagi imestada tõsiasjas, et inimesed, kellel on geituttavaid, toetavad geikooselusid ja -abielusid palju rohkem. Inimene, kel on geituttavaid, mõtleb kaks korda, enne kui usub väiteid nagu "homoseksuaalsus on valik" või "homoseksuaalsus on seotud pedofiiliaga", sest see lihtsalt ei klapi nende ees oleva reaalsusega. Sellised inimesed võtavad aega, et uurida, kust sellised väiteid tulevad, ja seda tehes näevad, et need on alusetud. Kui me tahame liikuda geisõbralikuma ühiskonna poole, kus on ka rohkem kaitset vägivalla eest, siis meil on vaja rohkem selliseid inimesi ning seega on meil ka vaja, et meie seksuaalvähemused julgeksid välja tulla. See on mõnes mõttes väljakutse LGBT kogukonnale endale, kel peab jaguma söakust, et end rohkem näidata, ent ennekõike on see ülesanne riigile, kellel on võimalus astuda esimene samm seksuaalvähemuste julgestamisel.
