Kolkaküla Van Goghidel on näguripäevad. Me oleme sisenemas universumisse, kus koha leiavad ainult kohanemisvõimelisemad. Kellel on, sellele antakse. Loovus, andekus, originaalsus ei maksa sittagi ilma oskuseta seda turustada.

Loomise asemel kasutatakse projektipõhises maailmas sõna tootmine, lavastajast olulisem on projektijuht, muusikust tegijam on mänedžer, näitleja saatust suunab agent, kunstnikku kotib kuraator. Vahemehed mängivad omakeskis kõrgpilotaažilist mängu, sellal kui teoste autorid tuiavad jalalt jalale, lootuses, et keegi neid ometi tähele paneb.

Nii nagu muudes sfäärides, kehtib ka siin moodne printsiip – tähtis pole see, mida sa müüd, vaid kuidas sa müüd. Puhta särgiesisega noored produtsendid sööstavad läbi ametkondade tammiste uste, uskumatult optimistlikud turustusplaanid näpu vahel. Supernaised suruvad oma terasrinnad bürokraadile silma ja kuulutavad, kuidas kohe-kohe avanevad New York-London-Pariis. Pühendunum projektigeenius läheb võimuriga Silvari sauna, et oma sundimatus õhkkonnas oma produktsioonile lobby teha. Ükski vana projektikala ei lähe esitlusele kokkuvolditud A4 põuetaskust turritamas, vaid läptop kaenlas. Logod ja sloganid rulluvad mida uhkemas powerpointi graafikas. Sihtrühma profileering, marketingi ja finantseerimisplaan, reklaamistrateegia, kusagil lõpus võibolla pisut sisukirjeldust...

Eduard Vilde “Tabamatu ime” ajast peale on parim müügiargument müütiline tähelepanu välismaal. Pähklikoores tunneb igaüks end universiumi valitsejana, nagu täheldas klassik. Kui sa oled Cannes'is Polanskiga small talk’i puhunud, siis oled kodumaal absoluutselt rock’n’roll. Kui sul on ette näidata paartuhat taala mõnelt Brooklyni rahapesuga tegelevalt investeerimisfondilt, avanevad ka kõik siinsed varakambrid.

Hiljuti otsustasin isegi küsida raha ühest eurofondist. Minu ees laius 100 lehekülje jämedune taotluspakett, mis pannuks karastunumagi projektiässa ägisema. Kompetendid teadsid lisada, et seda tüüpi formularide täitmine võtab keskmiselt kuu. Eesti Filmi Sihtasutuse bürokraatia on selle kõrval lapsemäng.

Koos EU seadusloome tihenemisega muutub järjest raskemini läbitavaks ka EU kultuurirahastus. Bürokraatia toodab iseennast ning semiotiseerub juba inimtahtest sõltumatult. Just nagu õigustamaks oma olemasolu, toodatakse üha uusi regulatsioone, ettekirjutusi ja kitsendusi. Noore ühiskonna suhteliselt vabast ja voolavast semiosfäärist tulnud subjektil lööb Euroopa kultuuripoliitika keeldude ja direktiivide tihnikus silme ees virvendama.

Kultuuribürokraatia on omamoodi parasiteeriv ökosüsteem, mis imendab enesesse tohutult ühiskonna ressursse. Fondide, organisatsioonide ja ametkondade ülalpidamiskulud ületavad tihtipeale tootmisesse suunatava rahahulga.

Samas seisab bürokraatiamasin stabiilse tööhõive teenistuses, pakkudes teenistust üha suuremale inimmäärale. Järjest rohkem saabub tööturule kutselisi projektide lugejaid ja kirjutajaid, järelvaatajaid ja eksperte, konsultante ja koolitajaid.

Korraldatakse lugematuid workshoppe teemal, kuidas vormida ideest müügikõlbulikku projekti. Rammusalt makstud lääne tuutorid õpetavad Ida-Euroopa aborigeene, kuidas end Läänele vastuvõetavaks kujundada. Kuidas mugandada projekti erinevate sihtotstarbeliste kapitalide tarvis. Kuidas esitleda projekti eri komisjonides, fondides ja ametkondades. Kuidas sõnastada projekt nii, et ilma selleta tunduks maailm kuidagi puudulik paik. Kuidas muuta projekti seksikamaks, missioonitundlikumaks,  universaalsemaks.

Liigub ringi gurusid, kelle õpetussõnum on koondatud maagilisse vormelisse “life is a pitch” (elu on esitlus). Millist sõnavara kasutada, millist kehakeelt rakendada, milliseid rituaalseid žeste millistel hetkedel mängu tuua. Kuidas olla meelelahutuslik ja samas asjalik. Mil moel saaksid nurgas nohisevad Eesti tossikesed end kehtestada temperamentsete suurrahvaste seas. Kuidas esitleda projekti, kui sul on aega 20 sekundit või kaks minutit, kui sa satud ühte lifti Harvey Weinsteiniga või ühte järjekorda Ilmar Raagiga.

Aga loodus ei salli teatavasti tühja kohta. Kus on nõudmist, sinna sigib ka pakkumine. Kujuneb välja uus professioon – europrojektide kirjutaja. Projektikirjutaja on nagu “Pulp Fictioni” mr Wolf, hästi tasustatud härrasmees, kes kutsutakse platsile viimases hädas. Nagu naksti, ümbritsevad nad üheleheküljelise sisututvustuse 60leheküljelise tekstimassiiviga. Neil on imeline võime rüütada projekt seksikate müügifraaside siidkangasse, ehitada üles esinduslik fassaad.

Projektikirjutajatel on tavatu omadus nautida projektide koostamist, nad aduvad lahtrite taga finesse ja diagrammides nüansse, mis meile, lihtsurelikele, jäävad hoomamatuks. Neile pole lugematute formularide täitmine sadistlik kohustus, millega võimujanused bürokraadid piinavad oma kliente, vaid projekti lugeja kassi-hiire mäng projekti kirjutajaga. Kirjutaja ning lugeja moodustavad omamoodi vennaskonna, kes oskavad hinnata mängu ilu, hoogsaid kaari ja surmasõlmi, kavaldamise ja blufi piirimail seiklemist, teineteise ületrumpamist. Talendikas projektikirjutaja teab, et projekti formaalne kest annab otsustajale turvalise puhvri, mis võimaldab sisuliste otsustuste asemel lähtuda välistest parameetritest.

Jumala armastus on nende päralt, kellel on selline ihu-projektikirjutaja. Ülejäänud kotikud peavad pusima omal käel, raisates oma vaimuenergiat mitte loominguliste probleemide lahendamisele, vaid puhtale projektipotjomkinlusele. Stsenaariumi sõlmpunktide asemel mõtlen ma sõnastusele, millega stsenaariumit müüa, õnnestunud esilinastust varjutab teadmine, et järgnevad päevad kuluvad aruandlusele. Eks ta ole.

Kui aga istuda maha reglemendiga vastuolus sulavale murumättale, kuulata direktiiviväliselt sidistavaid linde ja jälgida normatiividele vastuvoolu sulisevat jõge, siis tundub meie projektipõhine elu kuidagi kohatu. Veelgi enam. Küsides kiuslikult, kust küll tulevad keskpärased filmid, mõttetud telesaated ja sisutühjad reklaamikampaaniad, on vastus lihtne – kunagi olid need eeskujulikud projektid.