Oleks keegi mulle veenval ilmel väitma tulnud, et järgmisena keelatakse ära teatri NO99 uusim etendus «??? ehk Gorjatšije estonskije parni», oleksin vast ettekuulutajat isegi uskuma jäänud. Teades, et Semper ja Ojasoo teevad piisavalt kiiksuga ja valusaid asju, küll mõni loll ikka leiab, miks selle ära võiks keelata. Kohtusse pole neid antud, aga Postimehe arvamusküljelt majandusajakirjaniku üleskutset „Ärge minge teatrisse! Seal ropendatakse!" lugedes meenus mulle koheselt kafkalik kohtuistung, mille üle fantaseerisin, üritades välja nuputada, kuidas Kadri Kõusaare filmi ärakeelamine ikkagi käia võis. „Saate kaks tundi umbses teatrisaalis kuulata karjumist ja ropendamist," hirmutab Hindrek Riikoja neid lugejaid kel teatrisse mineku hull mõte ikka veel peas võib olla.

Autor on tõeliselt geniaalse paraleeli leidnud- rate´is ropendatakse ja NO teatris ropendatakse ka. No mis sa oskad kosta?! Kallis Hindrek, ropendamisel ja ropendamisel on vahe. Vahel kohe väga suur vahe. Kas suurepärane vene bänd Leningrad ropendab? Kas Bukovski ropendab? Muidugi, ja kuidas veel! Keelame ära-lapsed, ärge lugege mitte kunagi mitte ühtegi raamatut, sest kirjanikud ropendavad. Sellepärast nad seal netis rõvetsevadki, et on liiga palju sellises hirmsas kohas nagu moodne teater käinud, arendan sujuvalt majandusspetsialistist kultuurikriitiku mõttelendu edasi.

Üks ühisosa on kõigil neil nähtustel, mida viimasel ajal üritatakse või on üritatud ära keelata ometi. Ja kõnealusel NO tetaril ka. Mõningate tegusate täiskasvanud isendite seiukohalt vaadatauna. Asi ei ole üldse ropendamises, see on liig labane ettekääne. Kui rääkida rate´ist, siis ei ole asi  ka rahas, mis kommunikatsioonifirma taskusse läheb. Asi on nende jaoks hirmutavas ja mõistetamatus fenomenis-päris ja libareaalsuse vahelise piiri ähmastumises. Asjad, mida me ei suuda kontrollida on ju hirmutavad. Eitada või siis ära keelata on alati kõige lihtsam!

See, et ära keelamine ei vii kuhugi on selge: Me võime küll kategooriliselt keelata lapsel ennast ära tappa, aga läheb ja teeb seda ikkagi... Kas siis, kui me sellest ei räägi ta justkui ei teinud seda?

Eitamisega pole asi parem. Sageli võtan mitte just parimatel hetkedel mitu päeva hoogu, enne kui kaardilt kontojääki vaatan. Enne seda kraban närviliselt sularaha või maksan kaardiga... oh, seekord läks õnneks. Ega see raha minu teadmatusest kasvama ei hakka, aga inimene on loll loom. Või kes poleks kohanud paksukest, kes muudkui räägib, kuidas ta tahaks maha võtta, aga kaalu kardab samas kui tuld. Ja samamoodi suhtlesime me ju ka siinsete venelastega, nägite kõik mis juhtus.

Ja siis, kui miski muu enam ei näi aitavat üritame me asju väe ja võimuga oma kontrolli alla saada... paraku ka see strateegia ei tööta. Ei mõista, mis pagana õigusega räuskab mõni lapsevanem, et ta peaks oma järeltulija rate´i paroole omama? Kas ta omab oma last? Samamoodi nagu külmkappi? Mul on üks selline sõber, kes meenutades kuidas ta ema (hiiglama palju aastaid tagasi) ta hästipeidetud päevikut lugemas ja sealt huvitavaid järeldusi tegemas käis, siiamaani ülimalt tigedaks läheb ja teatab, et tõbras raisk. See ei ole  ropendamine. Inimene, kes omavoliliselt võõrastes asjades sobrab ongi tõbras.

Äkki võtaks oma poolsuure lapse hoopis käekõrvale ja üritaks talle pärisreaalsust taastutvustada. Seeläbi muutuvad äkki ka libareaalsuse keerdkäigud kvaliteetsemaks? Läheks vaataks, miks nad seal jõledas teatris või higist lehkaval kontserdil sedaviisi ropendavad? 

Maad võtnud totaalne võimuiha ja hirm uue, endast kardetavalt intelligentema põlvkonna pealetungi ees ongi see müstiline miski, mis meie ärganud pseudomorliste barrikaadidele sunnib.