Pseudopehmed väärtused
Kuidas üks neiu vaatas nädal enne palgapäeva rahakotti ja tõdes: netu. Mitte kollast kopikatki. Ja nii mitmes kuu järjest juba.
Neiu istus maha ja laskis peast kõik läbi. Otsis arveid, võttis need kokku, vaatas sügavalt enda sisse, ega ole midagi unustanud - ei - ja tõdes siis: lihtsalt ei tule palgaga välja. Niruselt, masendavalt väike teine. Võttis siis ennast kokku, mis võttis aega oma paar päeva, ja läks pealiku juurde teatega, et tema läheb nüüd minema. Arvates kuud aega, mis seadus etteteatamiseks ette näeb, piisavaks, et uus ja parema palgaga tööpost leida.
Pealik aga teinud suured silmad: kuidas sa võid? Millega sa rahul ei ole? Sind ju nii armastatakse siin majas! Ja tulevast kuust saavad kõik tasuta jõusaali!
Mille peale neiut tabas inspiratsioon. Oi, tore, pahvatas ta pealikule, ma lähen siis täna õhtul koju, panen perele tühjad nõud lauale ja räägin neile veerand tundi, kuidas mind siin majas armastatakse. Siis korjan nõud jälle kokku - pesemise muret ju pole, aitäh! Nõuan veel, et lapsed ka selle armastuse eest aitäh ütleksid. Ja lähen jõusaali.
Selles - tõestisündinud, ma ei mõelnud välja - valmikeses näibki olevat kokku võetud, mis on need „pehmed väärtused". Vabandus, miks vähem palka maksta. Ei muud. Või veel midagi muud ka.
Ent seda kõigepealt. Raha sa eriti ei saa, aga kollektiiv on meil tore, meeskonnavaim hea, kõik üksteise suhtes hirmsõbralikud, kohv tasuta, lõuna tuuakse otse postile kätte, sportimisvõimalused, ka tasuta, regulaarsed kollektiivüritused. Miks sa veel raha tahad, tobe? Elu on ju lill ja kontor peenar. Naudi!
Ikkagi eelistaks sularaha. Hüvede asemel.
Sellega on samamoodi nagu igasugu suve- ja talvepäevadega - aga kui mind näiteks ei huvita lumes rassimine või mingid teambuildingu mängud? „Pehmed väärtused" näivad olevat sellise pioneerilaagri mõtteviisi ülekandmine igasse päeva, kui lisaks tööle kirjutatakse sulle möödaminnes ka ette, mismoodi peaksid vaba aega veetma.
Aga kui mulle ei meeldi rauda tõsta? Või ma ei oska ujuda? Vaid tahaks pigem sulas selle hinna kätte, mis ettevõte „pehmetele väärtustele" kulutab, ja vaataks ise, mis ma sellega teen. Ostan õlut või raamatuid, näiteks. Muuseas, ma pole kuulnud, et kuskilgi pakutaks tööväliste hüvedena nt raamatupoe kinkekaarte. Kõik need hüved kipuvad ikka olema musklivalu ja muude mõttevabade tegevustega seotud.
Sirtsukene hirmutavgi. Ammumuinane ettekujutus ütleb, et töötajalt ostetakse tema jupp tööd, aga mis tema selle rahaga ette võtab, pole enam ostja asi. Suured inimesed. Nüüdsel ajal näib, et on tekkinud töötajad, kes on nõus või lausa tahaksid, et tööostja aitaks ka nende vaba aega sisustada. Kõigile ühtemoodi. On inimesed fantaasiast ilma, et endal midagi pähe ei tule, mida raha eest teha saab? Või tahavad, et kõigil oleksid ühised huvid. Mina pihta ei saa. Mina tahaks raha ja et rahule jäetaks.
Kõva, mis?
