Vaevalt oli see pelk kokkulangevus, et korraga said teatavaks Pihli pretsedenditu süüdistus kolmele ministrile - riigireetmises, ei vähem ega rohkem - ja eraviisilised lõbusõidud lastele piirivalve kopteriga. Ent mõlemad seigad näivad kõnelevat ühest: kapo endine juht kujutab ette, et kapo allub talle ikka veel, teised jõustruktuurid takkapihta. Pihl paistab uskuvat, et kui tema käsib Ansipi ja mõned vähemad vennad pokri pista, siis nõnda sünnibki. Sensitiivse info valdamine võib tõesti anda magusa kõikvõimsustunde.

Pihli teol on usutav psühholoogiline taust. Reformierakonna ja IRL-i valitsusest visati sotsid välja mäletatavasti suure pauguga. Otsalti kinnivõtmise ja Reiljani süüdimõistmise ajastamist valitsuskriisi tipphetkele peeti Pihli osava niiditõmbamise tulemuseks. Mälukaotusse langenud ja sõbra maha salanud Ansipi enesetunde närusemaks muutmise eesmärgil laskis tollane siseminister Pihl lahti kuulujutu, et peaminister olevat kohe pärast umbusaldushääletust Luuale Villuga käsi lööma tormanud. Oma väidet tõendama ta ei vaevunud: endine ja tollane ametikoht pidi olema tõe tagatis.

Ning kui vahetult pärast valitsusest minemalöömist tekkiski sotsidel hetkeks võimalus juhtunut oma poliitilise kapitali tugevdamiseks ära kasutada - Ivari Padar tarvitas oravate ridadest tema suunas lendu lastud solvangut isegi Brüsselisse-pääsu kampaanias, lubades šampooniga pead, mitte ajusid pesta -, muutus sotside imago järsult halvemaks kohalike valimiste järel, mil „teadmise" abil rohelise koletisega võidelnud Püha Jüri Savisaare isikliku saapapuhastaja ametisse alandus. Savisaar andis Pihlile piltlikult öeldes jalaga tagumikku ja saatis ta kapo asemel naljanumbriks peetava mupo järele valvama.

Ajakirjanduse ja küllap ka valijate pettumuskarjed sotside aadressil jõudsid vaevalt vaibuda, kui lõhkes riigireetmissüüdistuse pomm, ajendiks Markovi ja Jakamenko viisaskandaal. Ja kuigi Pihl eelistab kapole avalduse avalduse esitamise asemel rääkida „kahtluste väljendamisest", ei jäta Langi poolt avalikuks tehtud tekst kaksitimõistmise võimalust.

Pihl tunnistab, et kapo on ta sellessamas Markovi-Jakamenko kaasuses üle kuulanud. Loodetavasti ei kestnud ülekuulamine 11 tundi nagu ühe maadevahetuse protsessi tunnistaja puhul ning Pihlile anti vahepeal süüa. Siiski võiks tunduda, et kapoga „oma kahtlusi jagama" ajendas nimelt pealesunnitud rollivahetuse äng - ülekuulajate ülemuse toolilt ülekuulatava toolile istumine võib põhjustada ränga trauma.

Nii paistaks see kõik välja juhul, kui jätta arvestamata, et kõnealune info on ajakirjandusse lekitanud paremerakondade esindajad selge eesmärgiga Pihli diskrediteerida, teda hulluks tembeldada ja soovides ebamugavat vastast - keegi ju ei teadnud, mida kõike ta teab, aga kõik kartsid - poliitikast lõplikult välja sülitada.

Pihli tekst on tõepoolest pehmelt öeldes muljetavaldav. Et aga Lang kasutab justiitsministeeriumi kodulehte kapost pärit dokumentide vahendamiseks avalikkusele ja poliitilise vastase psühhiaatrilisele diagnoosile viitamiseks, on vähemalt sama pretsedenditu kui Pihli avaldus. Ennekuulmatu on seegi, et kõigi seniste tavade vastu laulab kapo pressile ette isegi paragrahvid, mida Pihl oma endistele võimukaaslastele soovinud. Nii avalikkusele ja Pihlile olgu viimaks selge, kes nüüd kapot juhib.

Valitsuspoliitikutel oli nüüd küll hea endale sobivalt võimendada Andres Tarandi etteheiteid sotsidele Putini parteile iseloomuliku stiili pärast, aga vanal punasel Ansipil ei tasuks siiski ka vinti üle keerata KGB-likele meetoditele viitamisega. Pihlil võib näiteks „näksimisskandaali" ülessoojendamiseks üht-teist varuks olla, ja ega siis Ansip kogu oma komparteilist minevikku kah ämma juures veetnud.

Iseasi, kuivõrd Pihli sõnu edaspidi üldse tõsiselt võetakse. Sotsid kahetsevad tema liidrirolli laskmist kibedasti (nad on taas kord peata, sotsidel pole juhtidega kunagi vedanud), nagu ka Pihl ise poliitikute mängumaadele tikkumist võiks kahetseda. Pihli seni vankumatuna püsinud usk „struktuuride" kõikvõimsusse ja efektiivsusse on saanud ränga hoobi, sest nagu ta kopteriskandaali kommentaariks seni selge üleoleku ja vastumeelsusegagi koheldud ajakirjandusele ohkas: „Siin riigis tulevad ju kõik asjad lõpuks välja."