Puhtakspestud

Äkki on saanud oluliseks, kes mida tegi ja ütles 15 aastat tagasi. Kes selle riigi tegi, kes ainult viibis kohal, selles on küsimus. Robert Närska suutis EPLis šokeerida, väites, et vaid tippkommunistide väsimus ja naiivsus aastal 1991 lasi võimule Isamaa, mitte ei teinud seda valija. Sama šokeerivalt mõjusid Arno Almanni väited SL Õhtulehes, et iseseisvuse tegelikud teostajad olid just tippkommunistid.

No vabandage.

Viisteist aastat on vaikimisi teatud, et Rahvarinne, ERSP ja Isamaa olid need organisatsioonid, kelle tegevusest sündis see riik teist korda. Täna väidab häälekas rühm, et sinna kõrvale tuleks arvata ka EKP. Kas ikka tuleks?

Ajaloodebati taga on tegelikult ju valimisvõitlus.

Riigikogu valimistel saab ajaloo kaart üheks kõvemaks. See, mis praegu toimub, on soomusvesti punumine ajaks, kui tulistamiseks läheb. Imelik küll, aga ajaloolastest isamaalased ei ole suutnud vastata Edgar Savisaare monumentaalteosele, kus sündmused päevade kaupa koos tegelastega kirjeldatud. See tegemata töö maksab ennast nüüd ja edaspidi kibedasti kätte.

Teine, paralleelne ajaloovaidluse vallandaja on ordenisaajate nimekiri ja selle tugev kreen. Kes seni on veidigi häbenenud oma kommunistlikku minevikku, ei pea seda nüüd enam tegema – koos ordeniga on ta punaminevikust vaba. Isegi inimesed, kes on osalenud meelsusvangide kohtuprotsessidel süüdistajate poolel, saavad puhtaks. Siit kujuneb uus Eesti aadel. Selle aadli järeltulijad hakkavad omakorda jagama positsioone ja aumärke, nende peale langeb nende isade aupaiste.

Teistele nuheldakse nende isade patud ehk naiivsus ja ideaalid.

Rein Veidemann kirjutab Postimehes lihtsameelselt, et Arnold Rüütli vallandatud ordenisadu oli katse tuletada meelde Rahvarinde rolli meie taasiseseisvumisel. Omamoodi sillaehitamise katse, mis pidanuks ühendama rahva eri kihid ja maailmavaatelised rühmad. Veidemann on puhkenud kriitika mõjul valmis uskuma, et katse ebaõnnestus. Aga kes seda nii täpselt oskab öelda. Kui EKPs oli 1988. aastal 112 925 liiget, siis vabandage väga, aga see oli, on ja ilmselt ka jääb liikmete arvu poolest Eesti suurimaks parteiks läbi aegade.

Tegelikult on see pommuudis – et kaheksakümnendate lõpu parteikomiteed olid samal ajal vabadusvõitlejate kantsid, kust Heiki Ahonen ja Lagle Parek lihtsalt ei osanud toetust otsida. Ise olid süüdi. Mõelda vaid, et nende meeste põues, kelle autojuhid ööpäev läbi parteikomitee sauna ees mootorit soojendasid, tuksus sinimustvalge süda! Nende vahel käis salajane raadioside ja omavalitsemiskogemus talletus samades kabinettides, kust ässitati teisitimõtlejatele koeri kallale ja peeti nõu, mitmeks aastaks tuleks keegi teistele hoiatuseks pokri panna.

Seisuslik Eesti hakkab võtma kuju. Sama seltskond, kes võitles mõiste "Teine Eesti" vastu, on moodustamas seisusi uuel alusel. Ordenite jagamisega tekitatakse Eestis uus seisus – puhtakspestute oma. On reaalne, et järgmistel valimistel tulevad nad võimule.

Nii ongi kunagine vabariiklik parteiaktiiv Wabariigi ordenite vastuvõtmiseks rinna kummi löönud. Eestlaste noorem põlvkond ei vaidle vastu: president Rüütli jätkamist ametis pooldavad ka alla 35aastased inimesed.

Rahvuslik lepe on saavutatud.