Püsikunde on rämps
Seda, et teatud poodidest, kus järjekordne kampaania käima pandud, tasub pigem eemale hoida, teavad paljud inimesed. Lihtviisiliselt ebameeldiv on trügida. Vanemal rahval peaks ka meelde tulema nõukaaeg, kui lugupeetud ja isegi väga lugupeetud inimesed ei häbenenud jalutada tänaval vastu, nööri otsa aetud kümme rulli vetsupaberit kaela riputatud. Õnnis nägu peas - kätte sain, ära tõin. Kust said?
Seda on varemgi nenditud, et üks suurim ja märgatavaim vahe tolle ajastu ja praeguse vahel on, et enam ei ole järjekordi. Või kui, siis lühikesed, needki vaid poekassades. Mujal... ei tea, räägivad, et riigiasutustes on kah, aga endal on seni õnnestunud noid suuremalt vältida.
Kuid rallide ja päevade ajal on kõik, nagu ajal, mida väga mäletadagi ei tahaks. Ja pole tahtmist minna poodi, kus muidu käid enamvähem iga päev. Peab minema, muidugi, sest igal pool on sama jant käimas ja, nagu tavaliselt, on meelest läinud, et kohe läheb lahti ning oleks parem varuda soola, seepi ja tikke, nagu sõjaajal.
Ehkki oleks ju pidanud märke nägema. Mis kipuvad olema üpris kummalised märgid, kui püüad neid tõlgendada. Jalutad niimoodi tasakesi läbi poe, mille püsikunde kaart sul mingil ajal tasku tekkinud, ega sa kavatsegi midagi osta, lihtsalt väljas on rõve ilm ja läbi poe on otsem tee. Mida sina näed - kaupa peidetakse. Neile tõmmatakse peale temaatilised kiled, mis on kah kahtlemata suurepärane turundusidee, aga mulje jääb, et: kõik, välja, enam me ei müü või lausa: teile me ei müü, me müüme homsetele rallijatele, piibitajatele, päevatajatele. Teie hoidke nüüd eemale, ülbik sihuke, kes te tarbimishulluse üle võtate vigiseda.
Vigin viginaks, ega vigin iial ilus ole, aga natuke kurvaks võtab ikkagi. Omagi kunagi kuskil koolitusel - viva Espana, viva el Rey - omandatud segased turundamisteadmised kipuvad meelde tulema. Üks neist olla sihuke seaduspärasus, et 20% kundedest annavad 80% kasumist. Ja samamoodi olla samasugune suhe igasugu jamadega - 80% on 20% põhjustatud. Ja need 20% kundesid ei ole iialgi samad inimesed, muuseas. See kasumlik jõuk on tüübid, kes käivad su putkas regulaarselt, sest nad on sinuga harjunud, sa sobid neile. Kes tunnevad su putka kombeid - näiteks teavad, et igasugu juurikad tuleb ise ära kaaluda ja sildistada. Mitte, nagu ise nähtud, ei pista niigi väsinud kassapidaja peale karjuma: oleks juba aeg ära õppida!
(Mitte et ise poleks tükke tehtud. On mindud süüdimatu näoga müüja manu ja küsitud: kas teil vaese inimese jopesid ka on. Muuseas, kui küsid, siis ongi ka kurikuulsalt kallites poodides väga hea hinnaga väga häid asju ja üldse mitte päevade aegu.)
See püsikundede punt on see punt, kes - mis peaks olema tähtis - võtab ka putkat soovitada. Et kui tahad head ja kiiresti, siis mine sinna poodi. On see halb siis või?
Ometi kordub see, et on teatud päevad, kui püsikunde võib ennast pasana tunda. Mingi kummaline mõtlemine, mis avaldub ka muudes kampaaniates, kus uus klient saab enamvähem kõik tasuta. Mille peale kauaaegne ja lojaalne võiks tõsta kergelt läikivad süütud silmad ja küsida: ma olen teile aastatega ikka vist päris tüki raha toonud, miks minule midagi ei pakuta? Nagu üks neiu ütles: ma tahan ka pruut olla, mitte kurnatud naine, kellele käratatakse: noh, süüa polegi?!
