Oleks ahvatlev järeldada, et praegune rahutu aeg endistes Nõukogude Liidu riikides näitab Venemaa mõjuvõimu hääbumist tema naaberriikides. Tõsi, mõnede piirkondade üle on Venemaa haare lõdvenenud – Venemaa kaotus Ukrainas on vaieldamatu ja tõsine. Siiski pole praegused rahutused tingitud Venemaa mõjuvõimu vähenemisest, need viitavad pigem vastupidisele: Venemaa töötab Mägi-Karabahhi ja Valgevene konfliktide lahenemise nimel ning teeb seda enda mängureeglite järgi. Samal ajal pole Läänel kummalgi puhul tugevat hooba.

Võib jääda mulje, et Venemaa on nurka aetud, kuid seda vaid juhul, kui ei mõisteta Venemaa tegelikke eesmärke. Arvatakse ekslikult, et Mägi-Karabahhi konfliktis seisab Venemaa vankumatult Armeenia seljataga – Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (sõjalis-poliitiline liit, mille SRÜ riigid lõid 1992. aastal – Toim.) liitlase, kes sõltub Mägi-Karabahhi Aserbaidžaani alade kontrollimisel Venemaa sõjalisest abist.

Samuti oleks vale uskuda, et Valgevenes seisab Venemaa täielikult Aljaksandr Lukašenka poolel – autoritaarse liidri poolel, kes on ammu avalikult väljendanud poolehoidu Venemaale, kuigi pole alati oma sõnade järgi käitunud. Õieti on Moskva Lukašenka kahepalgelisest käitumisest tüdinud ja tahaks Minskis näha muutust. Venemaa oleks nõus leppima ka mõningate muutustega Mägi-Karabahhis – aga seda vaid juhul, kui kõik toimub Moskva tingimustel või vähemalt viisil, mis on Moskvale mõistetav.

Venemaa tegelik eesmärk neis naabrite konfliktides pole toetada konkreetset isikut või võtta konfliktis kindel pool, vaid kaitsta talle olulisi põhimõtteid.

Venemaa tegelik eesmärk neis naabrite konfliktides pole toetada konkreetset isikut või võtta konfliktis kindel pool, vaid kaitsta talle olulisi põhimõtteid. Ta tahab võtta jõu rohujuuretasandilt kerkivatelt revolutsioonidelt, niisamuti soovib Venemaa näidata, et Lääne sekkumine demokraatia edendamise eesmärgil on oma olemuselt viljatu ning eriti soovimatu on see Venemaa külje all asuvates riikides. Kehtib põhimõtteliselt seesama filosoofia, mida Venemaa järgis Süüria konflikti sekkudes – ja kui hinnata Venemaa tegevust nende kriteeriumide järgi, läheb Venemaal seal küllaltki hästi, vähemalt praegu.

Näiteks Valgevenes võib ju Venemaa hetkel toetada ­Lukašenkat, kuid tegelikult töötab samal ajal talle asendaja leidmise nimel. See käik võtab aega ja Lukašenkale antakse võimalus oma taandumise tingimustes kaasa rääkida. Hiljutine kohtumine vanglas viibivate opositsiooniliidritega on ilmselt sammuke sellel rajal. Kuid ­Svetlana Tsihhanovskajale – praegu Leedus asuvale opositsioonijuhile, kes ilmselt oli valimiste tegelik võitja – on Moskva arvatavasti ette kirjutanud siiski kõrvaltvaatleja rolli. Kuid sama on teinud Euroopa. Moskva on algusest peale vältinud Euroopa ­nõudmisi inimõiguste austamisest ning ettepanekut võtta OSCE vahendajaks. Möödunud nädalal tsementeeris Vladimir Putin oma riigi seisukoha, kui ütles: „Venemaa ei sekkunud sellesse, mis toimub Valgevenes. Ja me eeldame, et ka keegi teine ei sekku. Mitte keegi ei tohiks tekitada konflikti selleks, et enda huvisid kaitsta ja Valgevene inimestele valikuid peale suruda.“

Mägi-Karabahh on aga teist tüüpi konflikt, selle tuum on etniline ja territoriaalne ning võitlus (arvestades, et üks osapooltest, Aserbaidžaan, on saanud julgestust Türgilt) võiks viidata sellele, et Venemaa on ristamas piike konkureeriva jõuga oma naabruses. Kuid Moskvas läheb rohkem korda see, et Türgi on konfliktis osalemas, mitte see, et Lääs on eemale hoitud. Moskva tunneb Ankarat ning on õppinud temaga toime tulema. Türgi ja Venemaa on kaugel sellest, et saada liitlasteks: nende huvid Lähis-Idas on sageli vastandlikud. Kuid mõlemad mõistavad, et nad vajavad teineteist, sest kumbki ei suuda eesmärke saavutada ilma, et teine vastumeelselt esimese käike heaks ei kiida. Ning mis veel olulisem, Türgi valitsust motiveerib miski, mis on Kremli seisukohalt mõistlik: kinnistada võimu kodus, suurendada mõjuvõimu mujal ning täide viia majanduslikke ja julgeolekualaseid huvisid.

Ka Aserbaidžaan on saanud ellu viia oma välispoliitikat, minemata vastuollu Venemaa filosoofiliste vaatepunktidega või ajalooliste narratiividega, kuigi aeg-ajalt on oldud Moskvaga ka vastasseisus. See on põhjus, miks Venemaa võtab Mägi-Karabahhi konfliktis rahulikuma positsiooni, kui arvata võiks, seda isegi olukorras, kus tema liitlane Armeenia on hädas. „Venemaal võib olla põhjuseid, miks oma liitlast Armeeniat aidata, kuid tal ei ole ühtki põhjust, miks karistada Aserbaidžaani, mis on Venemaa silmis käitunud eeskujuliku endise Nõukogude Liidu liikmena,“ märgib Venemaa rahvusvahelise poliitika ekspert, ajakirjanik ja endine diplomaat Alexander Baunov.
OOTEL: Armeenia vabatahtlikud on varjunud Stepanakertist 15 kilomeetri kaugusel asuva Shusha linna keldrisse.
Foto: AFP / Scanpix

Mägi-Karabahhis on taas kord Moskva see, kes on toonud kokku sõdivad osapooled, korraldanud tulevahetusi. Lääs on taas suuresti kõrvale mängitud.

Eurooplased on proovinud mitmesuguseid võimalusi, kuidas mõjutada olukorda Valgevenes. Näiteks Leedu on end positsioneerinud moraalse majakana, korraldanud avalikke poolehoiuaktsioone Valgevene opositsioonile ja nõudnud režiimile rangeid sanktsioone. Prantsusmaa on teinud panuse Putiniga dialoogi pidamisele, püüdes veenda Putinit aktsepteerima OSCE vahendajarolli. Euroopa Liidu liidrid pingutasid augustis kõvasti, et anda Venemaale märku, et konflikti n-ö geopolitiseerimine on ELile vastumeelne. Loodeti, et Venemaa teeb Valgevenes ruumi nn armeenialikule poliitilisele üleminekule ilma igasuguste geopoliitiliste taotlusteta.

Pingutused olid tulutud. Pärast seda, kui Venemaa võttis valimiste järel kaheks nädalaks äraootava positsiooni, lasi Moskva käiku üleminekustrateegia, mis päästab osaliselt Lukašenka, süvendab Venemaa mõjuvõimu riigis, aitab võimule Moskvale sobiva juhi, hoiab nii Lääne kui ka OSCE ohutus kauguses ja mis kõige tähtsam – näitab selgelt, et rahva algatatud revolutsioon ei ole efektiivne viis võimu haaramiseks. Kuid kõigi nende stsenaariumide lähtepunkt on Valgevene sisemised arengud – näiteks streigid, mis halvavad riigi toimimise. Mitte niivõrd see, mida Lääs arvab või teeb.

Lääne õppetund on selgemast selgem: selleks, et mõjutada kriise postsoveti aladel (või kus iganes), on vaja tõelist hooba. Toetudes vaid õilsatele põhimõtetele ja moraalselt parimatele valikutele, on sihikindlal oponendil Läänt väga lihtne üle mängida.

Artikkel ilmus algul mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu (European Council on Foreign Relations) kodulehel ecfr.eu. Ekspress avaldab selle autori ja mõttekoja loal.