Euroopa Liit rajati väärtustele nagu vabadus, demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine. 30. aprilli südaööl ühineb terve Euroopa, et seista nende ühiste väärtuste eest. Läänemere regioonist saab koos ülejäänud Euroopaga vabaduse, turvalisuse ja õiguskorra piirkond, kus puuduvad riigipiirid ja kus ühine turg võimaldab vaba ja moonutusteta konkurentsi.

Ajalugu on näidanud, et see rahu meri on ka võimaluste meri. Meil tuleb need võimalused leida, unistades uusi unistusi ja seades uusi eesmärke. Kui me seda ei tee, kaotame õige hetke ja laseme käest ajaloolise võimaluse.

Oma vaimusilmas näen ma pärast ELi laienemist Läänemere piirkonnas mingil hetkel loodavat hiiglaslikku ELi ja Venemaad ühendavat vabakaubanduspiirkonda. Me peame püüdma selle poole, et luua Läänemere Ühisturg, mis oleks võrreldav ELi ühisturuga – Euroopa Liidu suurima saavutusega enne eelseisvat laienemist.

Mõtelgem, milline ergutav ja konstruktiivne saavutus Euroopa jaoks oleks luua Läänemere äärsete riikide ühisturg, mis hõlmaks Venemaad! Kummatigi nõuab selle nägemuse elluviimine ettevõtlikkust ja poliitilist eestvedamist. Ja mida varem keegi tegutsemist alustab, seda parem.

Et täiel määral mõista Euroopa Liidu saavutusi ühisturu ülesehitamisel, tuleks meenutada Euroopa integratsiooni ajalugu. Me ei tohiks unustada, miks seda kõike alustati ja miks see kõik peaaegu katkes.

Euroopas olid sõjad kestnud aastasadu. Pärast Teist maailmasõda sõlmisid kuus riiki – Belgia, Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland lepingu, mis pidi nende söe- ja terasetööstused nii tugevasti kokku siduma, et neil poleks enam võimalik üksteisega sõdida.

Mõte ühendada Euroopa riikide majandused, et need riigid enam üksteisega sõdima ei hakkaks, toetus Winston Churchilli 1946. a Zürichis peetud kõnele, kus ta esmakordselt kutsus üles looma “omamoodi Euroopa Ühendriike”. Sellele pöördelisele poliitilisele ideele toetuvad kõik ELi-sisesed otsused niihästi praegu kui juba alates 1951. aastast, kui loodi Söe- ja Teraseühendus.

1957. aastal otsustasid kuus riiki tulevase rahu ja heaolu veel kindlamaks tagamiseks  laiendada “majandusintegratsiooni” alust ning sõlmisid Rooma lepingu, rajades Euroopa Majandusühenduse koos ühisturuga. 1960. ja  70. aastatel oli liikumine ühisturu suunas väga edukas, kuid 80ndate aastate alguseks oli see peaaegu seiskunud. Euroopa üha kahaneva konkurentsivõimega rahvuslikud majandused olid liiga jäigad ja omaette ning Euroopa juhid ei suutnud jõuda muutusteks vajalike üksmeelsete kokkulepeteni.

Euroopat oli tabanud “euroskleroos”.

1985. aastal haaras algatuse Euroopa Komisjoni uus president Jacques Delors, kelle Valge Raamat pani ette siduda eri riikide omaette turud 1992. aasta lõpuks tõeliselt vabaks ühisturuks. Me kõik nõustusime selle eesmärgiga ja EL – kuhu selleks ajaks olid astunud ka minu kodumaa Taani ning Kreeka, Iirimaa ja Suurbritannia – sai jälle konkreetseid eesmärke ja tähtaegu sisaldava strateegia Euroopa maade majanduste veelgi tihedamaks sidumiseks, et paremini võimaldada oma liikmetel rahus ja üksmeeles tookordsetele ohtudele vastu seista.

Neil aastatel elas Euroopa läbi suuri muutusi. Suurim neist toimus 1989, kui Berliini müür langes ja osavad juhid Läänes ja Idas kasutasid sobivat hetke uuteks unistusteks ja uute eesmärkide püstitamiseks.

Aastal 1991 jõudis EL järgmise eluliselt tähtsa otsuseni – Euroopa ühisvaluuta euro kasutuselevõtuni. Selleni jõuti tänu arusaamale, et senisest palju suurem ja tugevam Saksamaa võib ELi jõudude tasakaalu paigast nihutada. Ettenägelikud Saksa poliitikud “Kohli-Genscheri põlvkonnast” mõistsid, et edaspidi hakkaks Saksamaa majandus mõjutama teisi sedavõrd, et Euroopa riikidel ei jääks üle muud kui järgida Saksamaa majanduslikke otsuseid. See võinuks tekitada lõhe Euroopa ühtsusse, millega kantsler Helmut Kohl ega välisminister Hans-Dietrich Genscher ei tahtnud mingil juhul riskida.

Seetõttu võttis Saksamaa kursi, mida sagedasti sõnastas välisminister Genscher: et vältida Euroopa saksasumist, tuleb muuta Saksamaa euroopalikuks. Seega näen ma euros eelkõige poliitilist üritust ja nimetaksin seda kõhklematult Saksamaa kingituseks ülejäänud Euroopale.

Ajavahemikul 1986-1992 asendati 12 riigi erinevad normatiivid – nüüdseks oli liidul 12 liiget – ühtsete Euroopa normatiividega. See oluline samm vähendas komplikatsioone ja kulutusi kõikidele ettevõtetele, kes tahtsid turustada oma tooteid kogu ELi territooriumil. 80ndate lõpu ja 90ndate alguse kordaminekud muutsid Euroopa Liidu üleilmseks majanduslikuks ja kaubanduslikuks suurvõimuks, kes oli küllalt tugev, et avada uksed kümnele uuele liikmesriigile ja aidata murda suurriikide vahelise laastava võimuvõitluse traditsiooni, mis nii kaua oli põhjustanud maailmas lahkhelisid.

Tänasel päeval seisavad Läänemeremaad ristteel. Meil tuleb valida, kuidas seda viimase 20 aasta suurte kordaminekutega tekkinud võimalust kasutada.

Me võime valida tee, mis viib “piirkondliku skleroosini”, aga võime ka saada teenäitajaks ülejäänud Euroopale, kasutades ELi laienemist, et kujundada Läänemere piirkonnast Euroopa juhtregioon, mis hõlmab ka Venemaad ja aitab sealsetel juhtidel teha õigeid valikuid, et Venemaast võiks saada tõeline partner Euroopas.

Mina soovitan kahest võimalusest viimast.

Läänemere Arengufoorum, meie piirkonna juhtiv võrgustikorganisatsioon, on soovitanud esmalt luua realistlikum ettekujutus integratsiooni seisust ja piirkonna üldisest konkurentsivõimest, et meie juhid saaksid sõnastada ja esitada paremad raamtingimused investeerimisele. Rahvusvahelised ja piirkondlikud investeeringud ja ettevõtlus vajavad optimaalseid raamtingimusi. See on meie piirkonna võtmeülesanne ja nii nägid seda ka Läänemere Arengufoorumi liikmed ja partnerid 2003. aasta Riia kohtumisel. Ma olen veendunud, et selle ülesande lahendus on ELi ja Venemaad ühendava Läänemere Ühisturu loomine.

Läänemere Ühisturu loomine on ambitsioonikas siht, aga vahel tulebki püstitada kõrgeid eesmärke, et üldse kusagile välja jõuda. Inimesed teevad ajalugu, mitte vastupidi, nagu kunagi on öelnud president Truman.

Esimene samm Läänemere Ühisturu suunas on Venemaa WTO liikme staatus. Mõistagi pole WTO liikmeks olek rohi kõigi Venemaa hädade vastu. Küll aga puudutab see paljusid neist. Praegu ei tundu Venemaa liikmelisus sugugi käegakatsutav. Ent pärast 1991. aastat on Venemaa läbi teinud lausa revolutsioonilise edukäigu ning ma olen kindlalt veendunud, et Vene juhtidel leidub tarkust teha õiged otsused ning jõuda peagi WTO liikme staatuseni.

Teine samm võiks olla ühise investeerimispiirkonna loomine, milleks on ettepaneku teinud Läänemeremaade Nõukogu. Ühise investeerimispiirkonna loomine nõuab selget strateegiat, kuidas energiliselt kõrvaldada seni veel püsivad tehnilised tõkked Läänemere äärsete riikide vahel ning kuidas parandada üldist investeerimiskliimat piirkonnas.

Investeerimistõkked langevad kokku kaubavahetustõketega – seega peab ühise investeerimispiirkonna loomisega kaasnema vabakaubanduspiirkonna strateegia. Nimetatud strateegias võiksid leida rakendust 1985. aasta ühisturuteemalise Valge Raamatu meetodid, konkreetsed tähtajad normatiivide ja reeglite jõustamiseks ning selged hindamiskriteeriumid. Just seda pakkus Valge Raamat – miks siis mitte neid meetodeid üle võtta?

Ühel päeval võib Läänemere Ühisturg olla tegelikkus.

2004. aasta juuniks, kui Tallinnas toimub Läänemere piirkonna peaministrite kohtumine, on kaheksa osalejariiki Euroopa Liidu liikmesmaad. Põhjamaade, Läänemere piirkonna ja Euroopa vastastikune integratsioon on teinud Läänemerest rahu ja võimaluste regiooni.

Ma kutsun Läänemere riikide peaministreid üles leidma neid võimalusi juba täna, mitte homme.

On aeg juhtida. On aeg seada uusi eesmärke. On aeg teha regioonist üleilmne teenäitaja – astudes esimesed sammud vaba ja moonutusteta konkurentsi arendava Läänemere Ühisturu suunas.