Möödunud nädalal toimusid näiteks Tais koguni kolmed rahutused samaaegselt ja üsna sõltumatult. Pealinnas Bangkokis ja veel Kambodzha ning Malaisia piiri ääres.

Bangkokis möllasid kümned tuhanded "punasärklased", tagandatud peaministri Thaksin Shinawatra poolehoidjad, tähistamaks kolme aasta möödumist omaaegsest riigipöördest, millega too võimult kõrvaldati. Thaksin ise viibib endiselt välismaal, kuid tegi telefoni teel poliitilise avalduse.

Niinimetatud punasärklased kuuluvad liikumisse "Rahvuslik Ühisrinne Demokraatia Eest Diktatuuri Vastu" (UDD) ning nad on PTP ("Partei taide jaoks") poolehoidjad.

Kui 2006. a Thaksini partei TRT ("Taid armastavad taid") keelustati ning laiali saadeti ja vahepeal ümberorganiseerunud PPP ("Rahvavõimu partei") 2008. aastal omakorda laiali saadeti, siis moodustasid samad inimesed kohe kolmanda variandi, PTP. Hetkel on nad Tai sisepoliitikas kõige mõjukam opositsiooniline jõud.

Samal ajal korraldasid aga tollesama Thaksini ja tema punasärklaste vastased, nn "kollasärklased", ulatusliku rahutuse Kambozha piiriäärse, vaieldava staatusega templi pärast.

Problemaatiline Preah Vihear tempel kuulub UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimistusse ning asub, pärast korduvaid Tai-poolseid vaidlustamisi ja proteste, vastavalt Haagi Rahvusvahelise Kohtu otsusele, ikkagi Kambodzha territooriumil. See tempel, õigemini küll, selle varemed, on vägagi haruldased ja väärtuslikud. Ja, kuidas võib olla, et miski vaene ja vilets khmeri rahvas hoiab neid endale, eks ole, võiks Tai inimene mõtelda.

Ometi oli nii selle kui sadade teiste vägevate templite ja linnade ehitajaks just Khmeri impeerium, mis valitses nii praeguse Tai kui Kambodzha aladel kuus sajandit (IX - XV).

See riik, muideks, vägevam kui Rooma impeerium, pani aluse tolle piirkonna rahvaste arengule, kirjakeelele, usundile ja kultuurile ning oli eeskujuks nende riiklusele.

Umbes samamoodi, nagu meie jaoks olid, kah umbes samal ajal, meie maad vallutanud sakslased ja orduriik.

Paraku asus tolle impeeriumi pealinn, Angkor, just nimelt praeguse Kambodzha territooriumil. Ning, jah, ka Angkori templivaremete pärast on Tai ja Kambodzha vahel olnud kisklemist, rahutusi, vastastikuseid proteste, demonstratsioone, saatkondade akendesse kivide loopimisi, lippude põletamisi jmt.

Umbes samamoodi oleks siis, kui meil oleks näiteks Lätiga mingi piiritüli, millest sõltuks mõne kultuurilooliselt tähtsa ordulinnuse kuulumine ühele või teisele poolele.

Miks aga just nüüd, möödunud nädalal, oli neil vaja seda vana tüli hakata uuesti üles kiskuma, jääbki veidi arusaamatuks. Igatahes on sealsed maainimesed sellest vägagi häritud, nii taid kui khmerid (kambodzhalased). "Nemad tulevad siia paariks päevaks, aga meie peame siin kogu aeg elama," kaebavad nad. Igatahes läks vägivallatsemiseks ja tuli ette ka verevalamist. Kaks ohvrit vajasid haiglaravi.

Ning, nagu sellest kõigest veel vähe oleks. Tai lõunapiirkonna, malai (ja moslemi-) enamusega provintsides (Pattani, Yala ja Narathiwat) jätkuvad rahutused, vägivald ja ebakindlus pidevalt.

Kusjuures, kui ma siin lehti ei loeks ja telekat ei vaataks, siis ei saaks arugi, et miskit toimub. Vähemalt Pattaya inimeste elu kulgeb täpselt samamoodi nagu alati.

Näiteks, kolm aastat tagasi, kui see viimane riigipööre oli, ei juhtunud siin ka midagi erilist.