Õnneks pole mingit vajadust võrrelda Eesti (või Läti) Vabariigi tänast seisu Suur-Saksamaa viimaste päevadega. Aga mulle paistab, et nagu füüreritki, piinab meie riiki ja rahvast lõputu detailiarmastus.

Meie mõtlemine on muutunud nii esemelis-konkreetseks, et võimsamad hoovused ja suuremad skeemid jäävad igapäevaste asjade varju. Võtame või need kuluhüvitised: lõppude lõpuks pole sellel, kui palju Evelyn Sepp just taksoga sõitis, maailmaajaloolist tähtsust. Või missuguse himuga hindab ajakirjandus ministrite autode silindrite kuupsentimeetreid. Ja seda ette teades hangivad ministrid endale ikkagi tähelepanu tõmbava silindrimahuga autosid. Asjade tõmme, materjalide ilu on nii valdav, et varjutab kõik abstraktsema. Aga eks ühiskond olegi vist nii ehitatud, et kui ost ja müük lakkab, tuleb lõpp.

Detailiajastu kangelased on kõik need, kelle saavutust saab täpselt numbriliselt mõõta.

Dividendimiljonäride esisada, saatejuhid, kelle auditoorium kasvab paarisaja tuhande ligi, loomulikult kõik sportlased, kelle sentimeetrid ja sekundid on pikemad kui Eesti mehe eluiga. Sümboolne või sotsiaalne kapital jääb numbrite maagia ees nõrgaks. Näiteks mägede paneelkorteris elava vana näitleja loobumine elutöömiljonist on meie üldise ideoloogia - materiaalse edasipüüdlikkuse ideoloogia seisukohalt täielik hullumeelsus, error, liiv masinavärgi rataste vahel. Eesti ühiskond on võistlusühiskond, mille mõtteviis küpsenud vähemasti Hruštšovist Ansipini loosungi all "järele jõuda ja mööda minna". Presidendiproua sportimisharjumuse ümber puhkenud imetlus ja hüsteeria on võtnud erakordsed mõõtmed just seepärast, et ühendab keha ja võistluse - kaks kõige käegakatsutavamat saavutusvajaduse mõõdupuud. Ta on rullunud mööda rahvuse närvi.

Muidugi, eks ole asjade selline käik suuresti sotsiaalselt tingitud, ikka on meil olnud vaja viletsusest ja unustusest välja rabelda, oma salongikõlbulikkust tõestada. Lennart Meri Churchillilt laenatud ja eestlastele tegevusjuhendiks pakutud "higi, veri ja pisarad" on kombineerituna meie praktilise rahvusliku iseloomuga tootnud majanduslikku edasiminekut, andnud paremad riided ja puhtamad kempsud. Paraku, nüüd kus edasiminek muutub tagasilanguseks, on tühi tunne, pea ka tühi. Pole enam ka Lennart Merit, kel ikka mingeid ideid sündis.

Võistluse- ja detailikultus oleks ju maitseasi, kui selles ei läheks kaduma suuremad eesmärgid. Aga just see näib praegu juhtuvat. Tosin aastat tagasi juhtisid Eestit "spetsialistid", kes vähemasti arvasid teadvat, mida tuleb teha, et Eur oopa Liitu ja NATOsse pääseda. Sotsiaalteadlased uurisid ühiskonda ja kaardistasid parima arengutee - näiteks või programmi "Säästev Eesti 21" kujul, mille eesmärkideks kultuuriruumi elujõulisus, sidus ühiskond, heaolu kasv ja ökoloogiline tasakaal.

Sotsiaalteadlaste suunatud Eesti oli teadmistepõhine Eesti. Nüüd on toimunud teadmistepõhise Eesti ülekasvamine tundepõhiseks. Eestiks, mida ei juhi enam teaduslik mõte, vaid rahva tahe.

Murdepunkt oli teadagi pronksiöö. Pisut rohkem eestlasi pooldas kuju ära viimist kui paigale jätmist (ära viimist hiljem ja osavamalt). Võimu populaarsus tõusis ja meie isamaalis-majanduslik valitsus liimus sellest hetkest alates oma konservatiiv-rahvusliku valijaskonna külge. See võimaldab küll hästi täita rahva (s.t selle põhivoolu) tahet ja sellega koos kõikuda, mitte aga seada selgeid tulevikusihte. Ühiskonnateadlased osutusid aga oma unistustega sidusast ühiskonnast pärast pronksiööd "rahvavaenlasteks".

Ei saa öelda, et sotsiaalsed mõtlejad oleksid vaikinud ja oma retsepte välja ei pakuks. "Olen seisukohal, et Eesti arenguvajadustele vastab kõige paremini partnerlusele tuginev kodanikuühiskond, mis ei keskendu eristumisele ja vastandumisele, vaid otsib uusi tegutsemisviise ja vorme ühiste tulevikueesmärkide leidmiseks kõigile, kes peavad Eestit oma koduks," kirjutab Juhan Kivirähk Martin Kala koostatud vast ilmunud koguteoses "Uued mütoloogiad" (lk 157). Ses suunas liikumist pole praegu siiski märgata. Suured eesmärgid on kaotanud veetluse, jäänud on vaid põnevad, rahvale üldhoomatavad detailid.

Eestist on saanud "rahvavabariik" (olgu selle sõna ajaloolised konnotatsioonid siinkohal hoiatuseks), mida juhivad rahvalikud ja rahvuslikud hääled. Raha ja rahvuslus on olnud piisavalt selge siht, aga raha hakkab just otsa saama.

Rahvuslik-konservatiivne rahvavabariik on ehk hea taluperemees, kes teab, milline rehapulk (minister) tahab parajasti vahetamist, aga ei saa olla parim visionäär olukorras, kus uusi ideid on hirmsasti vaja. Rahvavabariik mõtleb detailides, aga mitte suurelt. Kõige suurem asi on Vabadussammas, selle paneb endine teadlane Jaak Aaviksoo jaanipäevaks kindla peale püsti. Tore muidugi, aga see ei lahenda veel kõiki meie probleeme. Liberaalse rahvuslasena soovin isamaale: enam loovust rahva tahte tõlgendamisel ja täitmisel! Ja kerge teadmistepõhisus ei teeks kah paha.