Kas tiitliga rahvus- saab juba ette õilistada midagi, mida veel ei olegi olemas? Vastsündinu võib ju ilmale tulla väetina või talle ei antagi pikka eluiga. Kas keegi kujutab ette olukorda, et „Estonia" teater oleks enne oma loomist nõudnud endale rahvusooperi või Gustav Ernesaksa koor juba esimeste proovide ajal taotlenud rahvusmeeskoori austavat nimetust? Seesugune tunnustus tuleb ikka aastakümnete pikkuse kõrgtasemel ja rahvuskultuuris erilises positsioonis olemisega rahvalt välja teenida. Ise ei saa seda keegi endale võtta.

Suur reklaamiraha, rahvuslike tundekeelte mõõdutundetu pingutamine omakasu nimel ja olemasoleva olukorra üleolev hindamine algupärase teatmekirjanduse varamus ei ole kindlasti piisavalt usaldusväärne vundament üritusele, mis Silva Tominga vaimusilmas trooniks rahvusentsüklopeediana.

Muidugi, meil on vaba turumajandus ja igaüks võib algatada oma äriürituse. Ometi pole teatmekirjanduse seis Eestis niisugune, nagu Tomingas reklaamib.

„Eesti entsüklopeedia" mustakaanelise väljaande viimane köide ilmus 2007. aasta kevadel. Kõrvuti selle suurteose koostamisega on entsüklopeediakirjastus andnud välja ligi kümme biograafilist leksikoni, viis valdkondlikku leksikoni, Tallinna entsüklopeedia, (mahuka) lühientsüklopeedia, (rahvusvaheliselt pärjatud) suure atlase, mitu maakondlikku koguteost, viisteist teatmeteost sarjast „A&O" (s. h „Eesti A&O"), mitu terminisõnastikku, kümmekond tõlketeatmeteost jpm. Kõik loetletud algupärased teatmeraamatud on loonud Eesti parimad erialatundjad ja tehtud on need väga usaldusväärses eesti keeles ja eesti meeles. Kas see siis ei olegi meie rahvuslik väärtvara?

Tõsi, üldentsüklopeedia neli esimest köidet ilmusid tõesti ENE nime ja vastavat meelsust kandes. Aga nende köidete peaaegu kõik Eestiga seonduv materjal on mustakaanelises väljaandes eesti meeles ümbertöötatud kujul olemas 11., 12., 13. ja 14. köites, maailma maade materjal 15. köites. Vaja vaid tahet ja oskust märgata! Minu südametunnistus pikaajalise peatoimetaja ja kirjastuse praeguse nõukogu liikmena on küll puhas ja tunne on uhke, sest tehtud on parim võimalik. Hinnanguna kõrvalt märgin, et eestimeelne ja teatmekirjanduse kvaliteedi osas ülinõudlik Lennart Meri hindas kirjastuse seda tööd Valgetähe teenetemärgiga.

Täiesti kindel on see, et entsüklopeediakirjastusel ei ole moraalset õigust „Eesti entsüklopeedia" uus väljaanne üllitamata jätta. Meie loodud materjali ja andmebaase on olemas ju peaaegu viiekümne paksu raamatu mahus. Meie ei pea autoreid ja toimetajaid hoiatama, et tekstid tuleb kompileerida niimoodi, et ei oleks võimalik tuvastada autoriõiguste rikkumist. Meie saame ajaproovile vastu pidanud ja palju kiidusõnu pälvinud materjali esitusviisi vaid paremaks lihvida. Uus väljaanne kavandati aastaid tagasi ilmuma paar-kolm aastat pärast vana lõppemist. Niipalju kulub aega algusosa uuendamisele, kogu materjali täiendamisele, täpsustamisele, uute märksõnade lisamisele, teabe esitusviisi lugejasõbralikumaks muutmisele jms. Kõige vajalikum on praegusajal kindlasti EE veebiversioon. Maksimum oleks sidustada, muuta süsteemseks ja elektrooniliselt lugejatele kättesaadavaks teha kogu kirjastuse omanduses olev hiiglaslik teabehulk. Kasvõi järkjärgult. Selle ülesande lahendamise kallal IT-spetsid ja kogenud toimetajad töötavad. Peamine on teabe kvaliteet ja teose terviklikkus, mis annavad teatmekirjandusele selle peamise kvaliteedi - usaldusväärsuse. Tuleb kahjuks tunnistada, et praeguses tööstaadiumis tuleb entsüklopeediakirjastusel mõned, konkurendi poolt üleostetud toimetajate kohad uute inimestega täita.

Praegu ei ole mina küll kindel, kas Eesti väike ja veel mitte rikas turg suudab tagada kahe üldentsüklopeedia paralleelse ilmumise. Kui see ime peaks siiski sündima, siis otsustab tulevikus rahvas, kas rahvusentsüklopeedia tunnustuse väärib praegu veel olematu TEA väljaanne või aastakümnete karastusega „Eesti entsüklopeedia". Viimane muidugi koos oma kümnete elektrooniliste harude ja allosadega.