Paljud kevadised asjad mööduvad meie elus kiirelt. Teame kõik, et ruttu jääb kinni kasemahl ja tõtakalt kaob pärnade vahele esimene kollane liblikas − ent pole midagi püsivamat Eesti riigis kui kevadistele valimistele järgnevad poliitilised solvumised ja emotsionaalsed šokid. Sel aastal olid need tugevamad kui kogu senises lähiajaloos, tagajärjeks emotsionaalne politiseerumine ning igasuguse dialoogi hääbumine. Järelejätmatult kaigub kevadel tulistatud kogupaukude järelkaja, olles vääramatult muutunud selleks, milleks varem või hiljem muutub iga tühi žest − iseenese paroodiaks.

Vaevalt jõudis naljakuul hajuda suits uue valitsuse moodustamise ümber, kui juba märgiti maha selle aasta kontuurid. Oluliseks sai kõige muutmine ilma igasuguse espriita poliitiliseks turakamänguks, kus leidsid kummalise ühisosa nii valitsuserakondade kõrkus ja laiskus, opositsiooni peataolek ja õõnes pateetika kui ka ajakirjanduse ideologiseerumine ühele või teisele poolele ning kummastav kapseldumise jätkumine, defineerides end üha enam Tallinna mõne kvartali häälekandjana. Selle kõige retooriliseks krooniks on ühishuvi koalitsiooni, mitte ühiskonna tervise vastu. Oleme palju kuulnud, kuidas ülikondades mehed üksteist armastavad või ei armasta, ning kordades vähem mõnest tõsiseltvõetavast muutusest või millestki, mis natukenegi meenutaks valitsemist väljaspool võimubingot ja retoorikamulle. Kogu aasta nukraks sümboliks on seetõttu tõusnud müütiline vidin eruministri kabineti laes. Kõvade sõnade saatel tõotas see olla midagi üllatavat ja enneolematut – ahaa! ja ohoo! –, kuid osutus lähemal vaatlemisel kõigest tillukeseks aparaadiks, võimendades vaiksetel õhtutel tühjaksjäänud kabinetis signaale, mis oma muutumatul kujul tulevad juba ammu kusagilt pimedusse mattunud nurgast.

Pärast eelmise töökoha sulgumist mullu oktoobris avanes mul meeldiv võimalus teha ohtralt haltuurasid. Need viisid mind kokku paljude inimestega, kellega muidu eluteed ilmselt ei ristuks: ettevõtjad, advokaadid, riigiametnikud, ajakirjanikud, ministeeriumide töötajad, pankurid, aga ka vanainimesed Vändrast ja sotsiaaltöötajad Põlvast. Rohkem kui üks kord libisesid need jutuajamised poliitikale. Olen Tallinna kõrghoonete ülemistel korrustel näinud ilmselt rohkem peavangutamist kui kunagi varem, aga ka rehmavaid käsi, ohkeid, seletamatuid pause keset vestlust ja muud säärast. Midagi on katki läinud. 


Avalehele
162 Kommentaari
Loe veel: