Kuigi alati on väga kahju inimestest kes sellise skandaali hammasrataste vahele jäävad. Olgu Jumal meile kõigile patustele armuline. Ja hoidku Jumal meid kõiki tundmast kahjurõõmu.

Piiblis on kirjas, et kui su vaenlase käsi käib halvasti, siis ärgu tundku su süda rõõmu, et Jumala viha ei pöörduks sinu vastu. Jumal karistab keda ta tahab ja ka neid keda ta armastab.
Ei ole meie asi parastada, kui Jumal kedagi karistab.

INIMENE JA JUMAL

Ma ei taha minna oma kirjutisega väga isiklikuks ka seetõttu, et tunnen isiklikult ja armastan mõlemat skandaali osapoolt. Lugu ise ei ole mulle samuti ammu enam uudis, aga on asju, mis jäetakse oma teada, isegi kui sa enam kirikuteenistuses ei ole.

Vaadake, ega sellises seksiskandaalis ei olegi kahjuks midagi enneolematut. Iga kirikueluga vähegi kursis olev inimene teab, et sellised asjad juhtuvad. Mind ei ole tavaliselt häirinud mitte niivõrd need lood iseenesest, vaid see, kuidas kirik kui organisatsioon sellistel puhkudel toimib. Ega patu vastu ei saa võidelda veel suurema patuga.

Kui ma avaldasin kunagi siinsamas tagasihoidliku kirjutise religioossest kurjusest, tõusis kogu tuttav kristlaskond millegipärast tagajalgadele. Mind süüdistati kõikvõimalikes ketserluse vormides, kaasaarvatud selles, et Jumal olevat nii ära kompromiteeritud, et ükski inimene enam kiriku ligigi tulla ei julge.

Aga kuidas saan mina tavaline inimene kompromiteerida kõikvõimsat Jumalat? Ja kes on üldse see isik, kelle ees Tema ennast kompromiteerituna peaks tundma?

Uskuge mind, Jumalale ei lähe üldse korda, mis inimesed temast arvavad. Seda enam muidugi peaks meile inimestele olema oluline see, mida Jumal meist arvab. Seda asja nimetatakse jumalakartuseks.
Jumalakartus ongi lühidalt öeldes see, kui inimesele läheb rohkem korda see, mida arvab temast Jumal, kui see, mida arvavad inimesed. Jumalakartus on midagi tõeliselt haruldast. Ka kirikutes. Kuigi vanades traditsioonilistes kirikutes nagu katoliku ja õigeusu kirik võib siirast jumalakartust veel kohata küll.

TÕDE TEEB VABAKS

Jumalakartus on üks tähtsamaid asju, mida meid siia maa peale õppima on saadetud, kuid mitte kõige tähtsam. Tähtsaim on Armastus. Ei saa olla hingelist ja vaimset arengut ilma pideva püüdluseta Armastuse poole. Kahjuks unustavad selle paljud koolitajad.

Võib olla on see kellelegi uudiseks, aga ühel päeval seisame kõik eraldi ja üksinda Jumala palge ees ja anname talle aru oma elu ja pattude kohta. Ja Teda ei huvita, kui lugupeetud ja austatud või kui põlatud ja tõrjutud me siin Maa peal olime, ning kas meid kutsuti siin Isadeks, või pastoriteks või ei lastud meid kiriku ligigi või kuis iganes.

On vale arvata, et kui kristlaste patud tulevad avalikuks, siis see hoiab inimesi usust eemale. Tegelikult mõjuvad salapatud veel hullemini. Nad lahutavad meid Jumalast. Kellele on vaja kirikut ilma Jumalata? Kirik ei ole klubi, kus hea maine on esmatähtis. Kuigi pahatihti ta osutub selleks.

PATUKAHETSUS

Mäletan, kuidas kunagi süüdistas üks auväärne pastor üht noort kristlast purjuspäi jutlustamises. Viimane oli väga lollis olukorras, sest kuigi olles joonud nii enne kui pärast eelpoolnimetatud sündmust, oli ta antud juhul siiski olnud täiesti kaine. Mistõttu tal ei olnud kuidagi võimalik oma pattu tunnistada ja meelt parandada, mida talle ka ohtrasti pahaks pandi.

Kui Heigol on, mida tunnistada, on ta antud juhul palju paremas olukorras. Perekond ja avalikkus ning küllap Oliviagi annavad andeks, kui näevad kahetsust ja meeleparandust. Kirikute Nõukogu on ka vanade tarkade kombel äraootaval seisukohal.

Niikuinii pole kellelegi teadmata, et kristlased on ju ainult armusaanud patused. Jeesus on öelnud, et arsti ei vaja terved vaid patused. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige ning annab meile meie patud andeks ning puhastab meid kõigest ülekohtust.

Võimalik on ka teine variant, et meeleparandust ja patukahetsust ei toimu ja „tulipunase kirjatähega“ häbimärgistatakse Olivia, kes on järjekordselt rikkunud rahu vagas konnatiigis.