Poliitikute jagamine parem- ja vasakpoolseteks sai alguse Prantsuse Konvendi Asutava kogu istungist 1789. aastal, kus saalis istusid juhatuse poolt vaadates paremal pool rojalistid – monarhia pooldajad – ja vasakul revolutsionäärid – radikaalsed demokraadid. Saali keskel olid mõõdukad, astmelise arengusuuna pooldajad – Voltaire’i jüngrid, keda aga neist paremale ja vasakule jäävad vahel halvustavalt “sooks” kutsusid.

Saanud alguse ajaloolisest sündmusest, levis see mudel kiiresti ja kehtestus kogu Õhtumaal, sest eks rajane ju vastandpaaride tunnetus teadvuse sügavamal tasandil ja vasta ka läänelikule dualistlikule mõtteviisile. Parem- ja vasakpoolsus on traditsioonilise käsitluse järgi teineteist täiendavad ja dialektilises võitluses olevad reaalsuse pooled, mis saavutavad kõrgema taseme sünteesis.

Parem- ja vasakpoolsuse süntees ehk siis parim mõlemast annab uue kvaliteedi tsentrismis. Seda on hästi tunnetanud ka briti politoloog ­Anthony Giddens, kes oma raamatus “Kolmas tee” (1998, e.k 1999) rääkis uustsentrismist kui “kolmandast teest” sealpool parem- ja vasakpoolsust. See on nagu ­Nietzsche “sealpool head ja kurja”.

20. sajandil olid parempoolne maailmavaade kapitalistliku mudelina ja vasakpoolne sotsialismina vastasseisus, mis lõppes parempoolse liberalismi võiduga. Siin on huvitav tuua sisse konvergentsiteooria, mille järgi pididki arenenud sotsialism ja kapitalism ühte sulama, aga võta näpust: turumajandust valla päästes alistas moodsam kapitalism vanamoodsama sotsialismi üsna kiiresti.

Siin on täheldatav veel, et kuni 20. sajandi lõpuni loeti progressiks liikumist paremalt vasakule, aga pärast sotsialismi kokkukukkumist on olukord vastupidine – progressina hakati vaatlema liikumist vasakult paremale, liberaalse turumajandusliku mõtte suunas. Selle kõrval näeb tsentrism maailma hoopis erinevalt, mööndes aja liikumist eri suundades.

Tsentrism näeb end loomuliku maailmavaatena ja peab poolusi enda asukohast vaadates äärmusteks. Kui võime öelda, et 21. sajandi parempoolse liberalismi subjekt on indiviid ja vasakpoolse sotsiaaldemokraatia subjekt ühiskond, siis tsentrismil peaks subjektiks olema keskklass. Praktiliselt eksisteerib tsentristlik maailmavaade aga alles loodava keskklassi puhul või isegi ilma keskklassita.

See paradoks on seletatav sellega, et tsentrismi subjekt ei ole päris samast kategooriast kui vasak- ja parempoolsete oma. Millest tekib keskklass? Selle majanduslik, poliitiline, sotsiaalne ja kultuuriline kapital? Eks ikka heast olemisest. Seega on tsentrismi subjekt sügavamal või kõrgemal kui pooluste oma ja see on filosoofiliselt Olemine ise.

Ajaloos on parem- ja vasakpoolsed ikka olnud dialektilises võitluses, mis on 21. sajandiks jõudnud huvitava tulemuseni: nimelt kipuvad parem- ja vasakäärmus ühinema. Nagu näiteks natsionaalbolševismis. Meenutame siin, et ka Itaalia fašistliku Salò vabariigi üks ministreid oli kommunistide liider jne. Endise horisontaalse mudeli asemel on tekkinud uus, Vana-Kreeka kohtupidamiskohta areopaagi meenutav ringikujuline poliitilise struktuuri mudel.

Parem- ja vasakpoolsed ei pöördu enam tasakaalustava keskuse poole, vaid moodustavad selle vastu kompromisse luues nn vastukeskuse, antitsentri. See võib olla pooluste taktika, aga see võib olla ka esialgu veel vähe uuritud poliitiline seaduspärasus.

Kuna parem- ja vasakpoolsetel ei ole omavahel enam mõtet ega võimalikki suuremat võidelda ja ideoloogiatevaheline süntees kujutab endast tegelikult nende identsuse kadu, siis leitaksegi vaenlane teisel tasemel ehk siis tsentris. Olgu selleks siis võimu-, vaimu- või majanduslik keskus ning seda nii füüsilises kui vaimses mõttes. Keskuse vastu luuakse kui mitte füüsiline ja juriidiline, siis mentaalne antitsenter küll. Nii kaldub poliitilise võitluse kaalukauss poolustelt hoopis vertikaalteljele ja antitsenter võtab tsentrit vastasjõuna.

Ideoloogiate kadumine nüüdismaailmas on ideoloogiline väide. Ideoloogiad võivad küll alla käia ja muutuda, kuid ka poliitikaga mittetegelemine on poliitika ja ideoloogia puudumine omamoodi ideoloogia.

Nii parem- kui vasakpoolsuse peaprobleem on, et nad on mõlemad modernistlikud programmid, mis postmodernismis pole enam tähtsad, ses nende ideoloogia on “vana”, kaotanud ligitõmbavuse, läinud moest. Poliitilises praktikas on neist saanud pelgalt majandusprogrammid. Tsentrismi alus on küll süntees parem- ja vasakpoolsusest, aga tsentrismi ideoloogia pole veel päris valmis – ta on kujunemas.

Nagu juba öeldud, on loogiline, et tsentrismi subjekt on Olemine ise. Olles rajatud olemisele, ei saa tsentrism olla näiteks ühe rahvuse keskne, vaid on loomuldasa eri rahvusi aktsepteeriv.

Omal ajal ütles Lenin Kominterni kongressil, et tsentrism on bolševismile kõige ohtlikum. Ilmselt tundub tsentrism ohtlikuna ka tänastele leninitele – modernistlike ideoloogiate abil riike ja rahvaid valitsevatele inimestele –, sest tsentrism ütleb vaikselt, et vanad “kuningad” on alasti.

Raivo Raave on teoloog.