a) mis asi see Eesti on (peale selle, et on nime kuulnud)

b) peavad Eestit Lätiks, Leeduks (või isegi Poola maakonnaks!)

c) panevad Eesti lihtsalt üheks puuviljaks mingis segases Ida-Euroopa kompotis.

Olen kogenud sama tunnet ning usun, et see vaevab paljusid eestlasi. Aga mitte ainult see. Mulle tundub ka, et nii mõnigi eestlane kannatab veelgi karmima skisofreenilise seisundi käes: soovime olla Põhjamaa ning arvame end seda juba olevat (kuigi Põhjamaade nõukogu vilistas viisakalt Eesti liitumissoovi peale), ning teiste klassifitseeringutega ei lepi.

Nii olemegi sedastanud kirjutamata konsensuse, et Eesti on nii unikaalne nähtus, et seda ei saagi kuidagi kategoriseerida! Kuigi kogu ülejäänud maailm seda teeb.

Naaberriikidest eemal olles tuleb õppida tunnistama, et üldiselt pole võõramaalaste jaoks Eestit olemas. On hoopis Leesti - nii nagu on Läti ja Leedu.

Nimelt tajutakse meid nende L-tähelistega ühte purki kuuluvana ning olen isegi märganud, et iga kord, kui ütlen „Eesti", taban end mõttelt, et peaksin ütlema hoopis „Leesti". Kui isegi Euroopa õpingute eriala tudengid ajavad need riigid segamini ning võtavad kolme riiki ühe „Estonialatvialithuania"-na, mis siis minagi?

Teise üldistusastme järgi ei olemas Eestit, vaid „on lihtsalt üks puder Ida-Euroopa riike, kus korruptsioon võrdselt kõrge, poliitiline kord nõrk ning perspektiiv raha teenida olematu." Täpselt selline oli ühe Ameerika tudengi määratlus.

Kolmas eristus, mida kohtab, on tõusva ja edasijõudnud majandusega riigid. Minu IMFi eksperdist avaliku sektori majanduse õppejõud tutvustas meile hiljutist IMFi uuringut eri riikide arengusuundade kohta. Selles paigutub Eesti endiselt ühte rühma Bulgaaria, Venemaa, Pakistani, Keenia, Indoneesia ja teiste tõusva majanduse riikidega. Midagi ei ole teha, suures plaanis ja maailma eliidi jaoks olemegi nendega ühel pulgal.

Meie oleme aga harjunud välispoliitikute või välisinvestorite paitavate kommetaaridega, et kui unikaalne ja oluline partner Eesti ikka on!

Tõsiasi on aga see, et meie otsestest naaberriikidest kaugemal ja Eestis mitte käinud välismaalaste arusaam Eestist on hoopis teine. Meid ei tunta, me oleme kui mehed metsast. Ja põhimõtteliselt ei ole vahet, kas öelda oma päritoluks Läti või Eesti. Mine ja seleta siis, et Läti on see, kes on sügaval majanduskriisis, mitte Eesti - see nüansivahe ei huvita mitte kedagi.

Ida- ja Lääne-Euroopa pole aga mingi „vanade peerude" määratlus, vaid samasugune maailmapilt on ka lääneriikide tudengite, tulevaste otsustajate peades. Kahjuks.

Kui läände läinud Eesti „talent" (millegipärast peetakse kõiki välismaale läinud tudengeid nüüd talentideks, aga see on omaette küsimus) plaanibki tagasi tulla, siis ka tema tuleb siia rohkem või vähem samasuguse maailmapildiga varustatult. Kui ta tuleb tagasi, siis ta tuleb teadlikult tagasi Leestisse, teades, kuivõrd üheselt võetakse kolme Balti riiki. See ei tähenda loomulikult, et patriotismitunne peab tingimata langema. Võib-olla tähendab see seda, et kui enne olid eestlasena uhke selle üle, et oled erinev Lätist, siis tagasi tulles oled uhke näiteks selle üle, et oled erinev USAst (riik, mille üle hollandlased, sakslased ja belglased armastavad stiilis „lätlase kuus varvast" nalja teha).

---------------------------

*Leesti tähistab L tähega (Läti ja Leedu) algavate naaberriikide mõju sellele, kuidas Eestit mujal tajutakse.

Ralf-Martin Soe õpib Hollandis Maastrichti ülikoolis Public Policy eriala magistrantuuris

Ekspress palus välismaal elavatel eestlastel oma mõtted kirja panna. Laekunud kaastöödest valiti välja kolm, mis honoreeritakse ja avaldatakse Ekspressi veebikeskkonnas.