Kuidagi, heatahtlike valgete inimeste annetatud raha abil, päästeti neegripoisikese silm, kuid muud probleemid jäid tema perekonnale alles. Igal juhul oli jutustuse sõnum selge: Ameerikas suhtutakse mustanahalistesse halvasti ning neil on elus palju vähem võimalusi kui valgetel.

Kui loetust emale rääkisin, ütles tema: „See on venelaste propaganda!“ Nõukogude Eestis teadis isegi algklassilaps, mida tähendab propaganda, samuti seda, et oleme Nõukogude Liidu poolt vallutatud. „Aga sellest ei tohi koolis rääkida!“ lisati hoiatavalt juurde.

Samal ajal kuulas sealsamas Võrumaal mu isa Ameerika Häält. Tallinnas ei olnud see võimalik – „segajad“ olid peal ja ka Võrumaal kostis kerge arusaamatut päritolu aktsendiga eestikeelne jutt kohati läbi raginate. Mu isa lindistas neid saateid – asi, mis oli emale vastumeelne, sest tundus talle ohtlik. Ameerika Hääles loeti dramaatilise häälega ette lugusid raskest ja õudsest elust Nõukogude Liidus. Kuulsin, et elan riigis, mis on täis vangilaagreid ja kus teisitimõtlejaid kiusatakse taga ning tapetakse. Kuna elasin küll Nõukogude Liidus, aga vaatasin Soome televisiooni, täiskasvanud kirusid omavahel olles „vene võimu“ ning kedagi, keda teadsin, ei tapetud ega pandud vangi, tegin loogilise järelduse, et tegu on Ameerika propagandaga.

Kahju küll, aga kui faktidele näkku vaadata: Eestis on rassism muutunud sisuliselt sotsiaalseks normiks.

Nagu palju hiljem teada sain, oli mõlema impeeriumi, kes tollal, külma sõja ajal maailma jagasid ja valitsesid, propagandas ka palju tõtt. Nõukogude Liidus ikkagi olid vangilaagrid, samuti oli ja on Ameerikas palju rassismi. Ka see, et vaesed inimesed ei pruugi USAs saada hädavajalikku arstiabi, on kahjuks praegugi tõsi.

Aga see veendumus, et rassism on midagi olemuslikult väga halba, mida võib äärmisel juhul kuidagi õigustada sellega, et rassist on ise samuti vaene ja igasugustest privileegidest ilma jäetud ning rassismi põhjus on sisuliselt vaesus ja harimatus – see jäi.

Praeguses olukorras, kus paljud on end demonstratiivselt konservatiivideks kuulutanud ning igatsetakse „vana head Euroopat“, häbenemata välja öelda, et selle nähtavaks tunnuseks on „valge“, europiidsetest inimestest koosnev tänavapilt, tunnen end tihti avalikest konservatiividest „konservatiivsemana“. Et mu väärtushinnagud on pärit veel ajast, kui humanism kui selline oli oluline ning kellessegi puhtalt nahavärvi või etniliste tunnuste tõttu halvasti suhtuda oli lubamatu.

Eestis, tundub mulle, muutus avalik rassism aktsepteeritavaks nii neli-viis aastat tagasi. Umbes Euroopa pagulaskriisi ajal, kui peeti vajalikuks hakata valju häälega ütlema, et teistsuguseid inimesi siia ei taheta ning mida „rätipeadest“ ja „neegritest“ tegelikult arvatakse. Kohe järgnesid ka intsidendid avalikus ruumis: vanalinna restoranis kästi Itaalia turistidel koju Süüriasse minna, sõimata said mustanahalised NATO sõjaväelased, kellel EKRE poliitik Jaak Madison soovitas edasiste vahejuhtumite vältimiseks liikuda avalikus ruumis vaid mundrit kandes. Üks mustanahaline välistudeng kirjeldas oma kolumnis, kuidas ta otsis üürikorterit, kuid pidi ühte neist vaatama minnes ummisjalu põgenema, sest omanik ajas teda kirvega taga.

Praeguseks on üks Eesti juhtivatest ajalehtedest avaldanud arvamusloo, kus leitakse, et mustanahalised ongi primitiivsemad ning tegelevad Mustal Mandril siiani inimsöömisega. Alternatiivsem, kuid mõjukas netiväljaanne on omakorda avaldanud artikli sellest, et moslemid olevat pikaajaliste sugulasabielude tulemusena juba geneetiline praak.

Äsja kirjutas loomingulise liidu endine president sotsiaalmeedias Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti kohta, et asiaat mõtlebki kolm käiku ette ning ei suutnud jätta mainimata korealaste koerasöömiskommet. (Selgituseks: Kõlvarti ema oli Korea päritolu, isa eestlane.) Näiteid võiks tuua veel ja veel. Üks asi, mis neid ühendab: sellistele avaldustele ei pöörata mitte mingit tähelepanu. Sellised mõtteavaldused on muutunud – tõsi küll, rangelt kohalikuks! – sotsiaalseks normiks.

Loomulikult ärritab sellisel taustal USAs praegu toimuv Black Lives Matteri liikumine ja rassirahutuste laine paljusid eestlasi. Samuti alanud kultuuri ja ajaloo teatav revideerimine. Üldiselt võib levinuima hoiaku kokku võtta sõnadega: „Maailm on oma rassismiga lolliks läinud!“ Tuntakse suurt muret poliitilise korrektsuse pärast ning kaitstakse vapralt õigust kasutada sõna „neeger“. Rõhutatakse, et Eestis pole kunagi mingit rassismi olnudki.

Kahju küll, aga kui faktidele näkku vaadata: Eestis on rassism muutunud sisuliselt sotsiaalseks normiks. Igatsus „endisaegse“, eelkõige „valge“ Euroopa järele on rassism. Korea verd linnapea poliitiliste otsuste seostamine „asiaatlike joontega“ ning eriti koerasöömisega on rassism. Selle õigustamine, et mustanahaline või isegi keskmisest eestlasest kõigest veidi tõmmuma jumega turist (või ka eestlane) võib tänaval või ühistranspordis saada soovituse tagasi „koju“ minna, on rassism. Rassism ongi see, et reageerid kõigepealt kellegi nahavärvile ja teed selle põhjal välkkiireid järeldusi. Et kaaskodanike nahavärv on sulle niivõrd oluline, et rõhutad, et eelistad „valget“ tänavapilti.

USAs praegu väga palju tähelepanu saanud akadeemik Robin DiAngelo, kes on uurinud just nimelt valge inimene olemist (seekord ilma jutumärkideta), on öelnud, et valged võiksid loobuda järgmisest lausest: „Ma ei ole rassist!“ Et rassism ei ole midagi, mida halb inimene teisele tahtlikult teeb, vaid sissejuurdunud, sotsiaalselt ja kultuuriliselt väljakujunenud hoiakute summa. (Mõnikord tundub küll, et esimese sammuna oleks abi ka sellest, et teadvustataks, et rassism kui selline on oma olemuselt halb. Mitte „liberaalide“ poolt ebaõiglaselt ja juhuslikult külge pandud silt „loomupärastele“ hoiakutele.)

Olemata ajaloolane või sotsiaalsete protsesside kujunemisloo asjatundja, ei oska ma öelda, kas „vana hea Euroopa“ tänavapilt oli ikka nii „valge“, kui praegustele selle tagaigatsejatele tundub. Iroonilisel kombel olid nii venelaste kui prantslaste ühed suurimad kirjanikud, nii Aleksandr Puškin kui Alexandre Dumas, „neegrid“. Kui Puškini esiisast Hannibalist, kes isegi Eestiga seotud oli, teatakse siin rohkem, siis Dumas’ isa oli säilinud maalide järgi otsustades veel täiesti mustanahaline ning vanaema suisa Haiti ori.

Ja mis puudutab ühe teise kuulsa kirjanikuga seotud Eesti konservatiivide lemmikargumenti rassismivastaste vastu – Astrid Lindgreni Pipi-raamatust sõnade „neegrikuningas“ ja „neegrid“ eemaldamist –, siis ütles Lindgren ise juba 1970. aastal, et ta enam selliseid sõnu ei kasutaks ning leiaks Pipi isale mõne muu ameti. Otsese tsensorina tegutses aga aastal 2004 kirjaniku tütar, kes põhjendas seda sellega, et teadis oma ema vaateid.