Ja teisalt on ju ammu nii, et olümpiamängud pole mingi puhas spordipidu, kus tähtis pole võit, vaid osavõtt, ning igaüks, kes juba kohal vaikselt omaette nohisedes aina kiiremini, kõrgemale, kaugemale üritab.

See on pisut üle kahe nädala kestev superteleshow — tükike draamat, natuke seiklust, pisut pisaraid, näpuotsaga naeru ning põnevust. Äkki leidub uudiseidki. Kindlasti on omal kohal võrdlus iludusvõistlusega ning oma osa saavad ka need televaatajad, kel huvi inimvõimete piire jälgiva populaarteadusliku käsitluse vastu. Kui kaugele ikkagi suudab inimene kolme hüppega hüpata ning kui kaunilt vette kukkuda?

Oluline pole võidutulemus, vaid võitja stiil ning välimus. Tähtis pole number, vaid see, kuidas number saavutati.

Olümpiaprogrammi sõelutakse üha rohkem selle pilguga, et jääksid nö telegeenilised alad ning need, mis teles tüütud, võiksid areenilt lahkuda.

Eurovisioon on tõestanud, et on võimsa teleauditooriumiga ala. Täitsa sobiv olümpiamängude ala.

Korraldada võiks selle asja nii, et Eurovisioon oleks ühtlasi Euroopa riikide vahel toimuv justkui Euroopa eelvooruks olümpia- lauluvõistluseks. Olümpiale pääseks näiteks Eurovisiooni lauluvõistluse kaheksa paremat. Nagu pääseks sinna ka neli Aasia eelvooru esimest, viis paremat esinejat Aafrikast, kaks Lõuna-Ameerikast ning sama palju ka Põhja- ning Kesk-Ameerikast. Austraalia ning Okeaania võiks jagada ühe pääsme olümpialauluvõistlusele.

Riigid jagatakse kahte poolfinaalgruppi. Kahel erineval õhtul toimuval kontsert-võistlusel selguvad kummagi alagrupi viis paremat ning kolmandal õhtul toimuvas finaalis, mis võiks aset leida olümpia viimasel päeval ning olla ka osa mängude lõpushowst, selguvad siis medalivõitjad. Hindajaiks sobib suurepäraselt kombinatsioon — proffidest žürii arvamus pluss rahva poolt antud hääled. Žürii jälgib, et esituses leiduks piisavalt kõrgtasemel vokaalseid vinte ning kuulaks, et noodid oleks puhtalt lauldud ning et taustatantsuseaded sisaldaks keerulisemaid piruette ka nõudlikumale spordisõbrale. Rahvahääletus hoiab asja rahvalikus vaos ega laseks olümpialauluvõistlusest ooperifriikide ning balletihullude hämaraks nurgataguseks kujuneda.

Kui Eurovisioonist saaks olümpiaala, oleks mängudel kavas kolm suure publikumenuga võistlust. Nende elus, kel Eurovisiooni ikka vähe tundub olevat, on jälle rohkem võidu laulmist. Kusjuures haare oleks vägevam ning laulude valik (kuigi seda on Eurovisiooni kogemusele toetudes küll raske uskuda) mitmekesisem.

Mis saaks elus paremat olla! Kusjuures naiste tõstmise ja poksi, mis publikumenule lootes kavva on võetud, saaks sel puhul südamerahus olümpiaprogrammist välja jätta. Ja meeste iluvõimlemise, millele olümpiakomitee trenditundlikumad turundusinimesed on jõudnud ehk mõelda, samuti. 

Muide, et täidetud oleksid kõik tänapäeva spordishow juures vajalikud nõuded, saab ka lauluvõistluse puhul rääkida dopingust. Mitte kärakast ja narkost. Kas ei esitanud eurovisiooni lauluvõistluse finaalvõistluse 24 esitajast 9-10 Rootsi popilaborites valmistatud lugu? Oli ju. Ning kui hea on selle taustal mõelda, et meie Ott võitis kuuenda koha seda dopingut pruukimata.