Raul Ranne ---

Tulin pärast koolitundide lõppu kesklinnast Lasnamäele vaid selleks, et võtta kaasa isa vanast nahkpalitust ümberõmmeldud tagi, et seejärel, õhtul, koos tuhandetega joosta tormi kirikule. Näiteks Pühavaimu kirikule, mida kunagine maruusklik naabrinaine Loreida, kel olid nii maitsvad kaerakoogid, soovitas kõige paremana.

Jõul oli siis popp. Jõulude tähistamine oli kui pisike vastuhakk režiimile, mis Kristuse sünniaastapäeva tähistamisse hästi ei suhtunud.

See oli kui õhtune Ameerika Hääle kuulamine. Kange aktsendiga jutt, mis sealt tuli, oli imelik, ent pani ometi veidralt hingeldama.  

Aastavahetus oli selle kõrval ametlik ja lubatud nõuka värk. Lame ja labane. Ja rätsep Vahur lubas selle kõige taustal endale pattu mitte tähistada jõule!

Aga, kui meenutada (palun vabandust, hea Loreida seal taevases kuningriigis, et ei saanud minust kunagi kristlast), meeldis mullegi aastavahetus rohkem kui jõulud.

Tean, et nii mõnigi ortodoksne jõulupidaja keedaks mind sellise jutu peale pikalt, raiuks tükkideks, riiviks peeneks ja söödaks tibudele, ent ma pean ometigi tunnistama, et gigantide võitluses “jõulud vs näärid” annan kindla võidu nääridele.

Mulle meeldib nääride vabam meeleolu, kus algav aasta paistab kui puhas ja uusi lootusi andev leht. Meeldib rohkem kui jõulude tuppa pigistatud vagadus, hubisev küünlaleek ja värskelt kammitud seitel. Mulle meeldib mälestus sellest, kuis me koolivend Heikiga seisime ööl vastu esimest platsil, kus praegu on Viru Keskus, ootasime “marsat”, mängisime kitarri ja laulsime biitleid.

Jõuludega seoses meenub samuti vaid üks lõputu ootamine – millal nad tulevad. Saaks nad läbi. Kas lund on? Aga ei kitarri ega biitleid.

Head religiooniinimesed, ei taha ma teid mingilgi määral solvata, ent igal detsembril, kui olen näinud 4–6 haltuurajõuluvana; külastanud paari põgusat, kuid hirmkallist jõuluetendust; käinud mitmel jõulumaal, kus kunstvanamees kätt lehvitab ja pead kõigutab; kui olen kinkinud ja saanud kingiks hulga mittevajalike asju, mõtlen – jõulud on nõmedad.

Ma pole kristlane, mind ei seo Kristuse sünni ja surma, elu ja kannatustega just palju. Imestki pole osa saanud.

Palju kohustuslikke käimisi, ilmatu hulk võltsemotsioone, lootusetu hulk kaubandust ning vähe rõõmu ja palju higi. Ja miks arvavad me raadiod, teled ja kaubamajad, et taustaks peab kõikjal mängima ilmal jõulumuusika?

See kõige halvem osa sellest žanrist. Miks ei mängita jõulude aegu raadios The Poguesi and Kirsty MacColli imelist lugu “Fairytale of New York”, kui tõesti on vaja?

Tänavuse aasta jõulude (ja varasema kogemuse) põhjal võin täie veendumusega öelda, et hirmsate lugude tipp-viite kuuluvad 
5. “Talve võlumaa” Karavani esituses (no sellest võib aru saada, kui vanad süldikunnid võtavad aastalõpukavva ka jõululaule)  

4. “Talve võlumaa” Birgit Õigemeele esituses (milleks noorele artistile nii lame laul?)

3. “Jõulutaat on meie poole teel”, Tanel Padar ja Lenna Kuurmaa (Õudne! Võimsad artistid ja see möga. Miks ometi?)

1.–2. kohta jagavad “Last Christmas” Noorkuu esituses (nilbe!) ja “Last Christmas” (geipopduo Wham repertuaarist).

Ja öelge mulle selle lurjuse nimi, kes sokutas telesse reklaami, mis lubab mobiili tõmmata Whami “Last Christmasi”! Mu arust on see kuritegu.
Aga nüüd, nimetage üks hirmus näärilugu? Ega peale ABBA “Happy new yeari” palju ei meenugi.

Üleüldse, miks on nii, et jõulude aegu pakub tele meile jõulutunnelit, jumalateenistust ja kulunud filme? “Jõulutunnelist” saan ma aru – abivajajatele on vaja annetusi koguda –, kuigi arvan, et aastavahetuse joviaal­se meeleolu pealt antaks annetusi ehk rohkemgi kui jõulu aegu kodus liha ja kapsast põrnitsedes aasta tulusid ja kulusid kokku arvutades. Aga ons tõesti kusagil kokku lepitud, et hardal jõuluajal ei tohi nalja saada? Tuleb nii välja. Sest kui vaadata telekava, on me kolm arvestatavat telekanalit surunud kogu oma jõu, ilu ja ajupotentsiaali aasta viimase päeva ja järgmise aasta alguse nappidesse tundidesse. Siis on lusti ja nalja, rokki ja rolli. Muidugi on õnnestumisi ja altminekuid.

On vähemalt püüdmist.

Öelge, kas jõulude ajal passib ikka viina võtta?  Kui ma sel aastal jõulude paiku isaga konjakit ja äiaga pisut va haljast võtsin, tundus korra, nagu teeks suurematki pattu kui Püha vaimu kirikus Madonna kontserdi aftekat pidanud Saagim&co.

 “No ma ei saa aru, kes see jõuluajal viina võtab?” pomises mu juuksur, kui kuulis oma kolleegi praalimist jõuluaegsest napsitamisest. Ma hoidsin suu kinni.

Aga mida siis võtta – glögi, likööri? Krt, ei taha.

Aastavahetusel sellist dilemmat aga ei teki.

Jah, söögu mind susi, mulle meeldib nääripidu rohkem kui jõulude oma.

Mulle meeldib olla vaba kohustuslikest toimetamistest ja käimistest. Nagu ka heale autojuhile Gunnarile, kel nagu ka aastaid varem ei tekkinud tänavuste jõulude aegu “mingit tunnet”. Ja Raadio 2 Marisele, kes tunnistas, et ei ole jõuluinimene. Olge terved!