Raul Ranne : Tauno ja Zurab – Tallinn ja Moskva
Jättes spetsialistidele vaidlused selle üle, kas Tauno Kangro skulptuur „Korstnapühkija“ ja üleüldse kogu ta looming on sedavõrd konkurentsitu, et seda nii laialdaselt me pealinna avalikes kohtade eksponeerida, paistab kõik see, mil viisil ta järjekordne skulptuur me kesklinna pääseb, tõepoolest kahtlane. Võta või jäta. Miks Kangro? Kes on see hea metseen, kes linnale Kangro skulptuuri kingib? Mis suhted ja huvid on tal me linnaga? Mingid suhted peavad ju olema, kui kingitusi teeb. Kui palju skulptuur maksab? Kui palju metseen raha andis? Kas kõik kulub skulptuuri valmimiseks? Või säästab keskerakondlasest skulptor miskit ka linna valitseva partei kuuldavasti hapuvõitu seisus oleva kassa täiteks? Küsimusi kui palju, vastake palun.
Jah, Kangro ande üle ei oska arutleda. Ja skulptuurid linnapildis on ju toredad. Ent, kui mõtlen – Kangro on Mustamäel, Kangro on Musumäel, üks Kangro lesib Balti jaama lähistel, nüüd siis kerkib järjekordne Kangro kino „Sõpruse“ ette… Kangrot on kõikjal.
Nagu Tseretelit Moskvas. Ei taha võrrelda ta loomingut Kangro omaga, ei. Lihtsalt meenub, et see Gruusia päritolu Vene skulptor on Moskva linnapea Juri Lužkovi hea sõber. Ka Peaminister Putingi suhtleb ta vabalt, kui uskuda Vene ajakirjandust, aga see selleks.
Headest suhetest linnapeaga on Moskvasse kerkinud hulgi Tsereteli töid. Sedavõrd palju, et rahvas (see õelam osa neist) ütleb, et nüüd on linnas Lenini ja teiste nõukaaja pronksist puuslike asemel kõik kohad Tseretelit täis.
„Ta on tänu tutvustele monopoliseerinud kõik linna monumentaalprojektid,“ märgivad teised. „Need skulptuurid on maitsetud, lõhuvad linna stiililist tervikut jne,“ tänitavad kolmandad.
See kõik kõlab tuttavalt, on ju.
Kõige kurioossem näide Moskva linnapea ja jõulise ning hakkaja skulptori ladusast loomingulisest koostööst on Moskva jõest välja kasvav 98-meetri kõrgune Peeter I ausammas. Asi selles, et Tsereteli oli seda skulptuuri pakkunud edutult reale Ladina-Ameerika riikidele, ka Hispaaniale ja USAle. See pidanuks kujutama hoopis kuulsat maadeavastajat Kolumbust ning pidi tähistama Ameerika kontinendi avastamise 500 aastapäeva. Ent kuna Kolumbuse monument mujal kaubaks ei läinud, tellis Moskva linnavalitsus selle lõpuks Vene laevastiku loomise 300 aastapäevaks - Kolumbuse pea asendati Peeter I omaga.
Haliseti ja kritiseeriti, ent seal ta seisab. Paar aastat tagasi toimunud küsitluse kohaselt arvati Tsereteli Peeter I skulptuuri maailma kümne kõige värdjalikuma rajatise hulka.
Tsereteli talendi austajad, loomulikult, võrdlevad ta võimsat skulptuuri kuulsa Eiffeli torniga Pariisis, mis esialgu samuti linlastele suurt ei meeldinud, kuid nüüd, teadagi, on see kole torn vaieldamatult linna sümbol.
Ent üldsus (see vastikum osa) ja kriitikud, keda võrdlus Eiffeli ja tema torniga ei veena, ütlevad, et Tsereteli teos on lihtsalt monstrum.
Äkki on Tsereteli ja Moskva suhe näide sellest, et kui mõni autor saab tänu võimu toele linnapildi kujundamises liiga kaaluka rolli ja pilt kipub üksluiseks, siis paratamatult tekitab see üldisema vastuseisu?
Ent seda arengut vaadates kipub kimbutama eelaimdus, et Kangro seni takerdunud plaan püstitada Tallinna lahte määratu Kalevipoeg (mis kõigest 7 korruselise maja kõrgune, ega konkureeri ses mõttes muidugi Tsereteli Peetriga) võib ükspäev siiski teoks saada. Kangro, nagu hea kolleeg Tsereteli, on teotahteline ning võimsa veenmisjõuga mees. Milleks talle need madalad majad ja väikesed kujud? Küllap leidub varem või hiljem keegi tagasihoidlik metseen, kes selle ilu linnale kinkida tahab. Küllap leiab linnavõim lahenduse.
